Külarahvast ja kepikõnnist

Tehes oma lemmiktööd ehk lõhkudes puid, meenus mulle lugu, mille eelmise laupäeva Õhtulehte kirjutasin. See rääkis möödunud sajandi naiseideaalist, kes oli sisuliselt elav kodumasin, ainult ta ei kulutanud elektrit, vaid kaloreid.

Statistika ütleb, et tol ajal oli keskmine naine paari rõivanumbri võrra saledam kui tänapäeval, vaatamata sellele, et ta sõi rohkem – kaloreid kulus ju ka ilma pilatese ja joogata.

Kuigi puulõhkumine mulle väga meeldib, ei olnud ma seda enam aastaid teinud, elasin ju linnas ja veetsin suurema osa ajast kirjutuslaua taga. Maatööga pole ma enam harjunud. Seega sain nüüd kirvega vehkides poole tunniga villid pihku ja selja kangeks. Istusin pakule puhkama ja nägin silmanurgast, et keegi teeb külateel tervisejooksu.

Tervisesportlane on pilt, mida meie kandis varem ei tuntud. Kümme aastat tagasi oleks taoline hobijooksja olnud eksootika. Kui keskkoolipäevil mõneks ajaks pikamaajooksust vaimustusin, vaadati mind nagu ufot.

Ükskord pidasid kaastundlikud inimesed isegi auto kinni, kui teepervel sörkisin, sest eluterve loogika järgi on jooksval inimesel väga kiire. Sain kodus emalt manitseda, miks end küla vahel lolliks teen – temal olevat teiste inimeste ees piinlik. Tagantjärele on mul isegi veidi kahju tõdeda, et andsingi alla ja loobusin sörkimisest juba pärast paari tiiru.

Miks tervisesportlast poolemeelseks peeti, pole raske mõista. Minu lapsepõlves saadi moodsamaid kodumasinaid heal juhul Soome tuttavatelt. Ajad olid 1990ndatel keerulised, vähestel õnnelikel oli piisavalt raha, mille eest nõudepesumasinat soetada. Kõik majapidamistööd käisid kondiauruga. Mis veel tähtsam: tol hallil ajal olid peaaegu igas maamajapidamises loomad – lambad, siga, vähemalt paar lehma. Sellepärast olid kartulipõllud praegustest hobilapikestest poole suuremad, kasvatati ka otra ja söödapeeti. Kõike tuli külvata, kõblata ja koristada. Ja igal suvel pidi heina tegema.

Argipäeviti koolist koju jõudes oli minu ülesanne enne koolitükkide kallale asumist laudast sõnnik välja kärutada. Mu sõbranna ärkas igal hommikul enne kukke ja koitu ning lüpsis pere lehmad. Alles seejärel vahetas ta riided ja tõttas jalgsi kolm kilomeetrit koolibussi peale. Talus oli tööd sedavõrd palju, et sellest jätkus igale pereliikmele füüsilise koormuse andmiseks, ning kui keegi kulutas väärtuslikku energiat nii tulutule tegevusele nagu metsa vahel sörkimine, siis tundus ta loomulikult veidi lollakas.

Sissesööbinud suhtumised ei muutu kuigi kiiresti. Mäletan, et kui mitu suve tagasi ilmusid külateele esimesed kepikõndijad, vahtisime nii meie kui ka naabrid neid varjamatu uudishimuga nagu rändtsirkust ja arutasime omavahel, kes need sellised küll olla võiksid. See kummaline harrastus, mis polnud ei kõnd, jooks ega suusatamine, tundus meile nii tobe, et ajas naeru peale.

Aga aega läks ja asja sai. Nüüd on moodsad kodumasinad ka külades igapäevased ja loomi peavad vaid mõned üksikud. Et paksuks ei taheta ometi minna, näeb metsa vahel järjest rohkem sörkijaid ja lihtsalt ilusa ilmaga jalutajaid, kepikõndijat ei vaata enam keegi nagu lummutist.

Kui varem liigitus sportlane automaatselt Tallinna suvitajaks või soomlaseks, siis praegu on spordipisik nakatanud kohalikkegi. Läinud suvel salvestus naaberküla kõige innukam tervisejooksja isegi Google'i kaardile.