Toomastest ja Annleenadest

Eesti Ekspress kirjutas eelmisel nädalal kurva loo 35-aastasest Toomasest, keda vaevasid nii suured valud, et ta palus luba eutanaasiaks. Ei saanud. Täna on tal selle üle hea meel, sest vahepeal on ta kogenud, et kui meeleheitlik inimese seisund ka pole, on alati võimalik, et kõik läheb paremaks.

Toomase lugu pani mind mõtlema, sest ta on mu eakaaslane ja endine kolleeg. Esiteks mõtlesin sellele, kui vähe me tegelikult teame inimestest enda ümber. Miks me märkame alles siis, kui meid nagu kassipoegi ninapidi piimataldrikusse surutakse?

Ekspressi loos oli kirjas, et kui Toomas veel lehetoimetuses töötas, ei hoolinud keegi tema invaliidsusest ja ta pidi tegema kuni 12-tunniseid tööpäevi. Nii pikad tööpäevad ongi pingelisel ajal suures ajalehes reaalsus, aga kui keegi oleks vaid ette kujutanud, millises piinas Toomas elab, oleks talle vahest halastatud.

Võin mürki võtta, et mu kolleegid mõistsid seda alles ajalehte lugedes ja võib-olla on neil oma mõistmatuse pärast nüüd natuke piinlik.

Mõtlesin, kui paljud Toomase tuttavad üldse tulid selle peale, et nende hulgas liigub inimene, kellel on nii halb elada, et ta on otsustanud surra. Pean tunnistama, et kuigi elu pole mindki alati hellitanud, ei tea ma nii äärmuslikest mõtetest midagi. Ju siis ei ole nii halb veel hakanud. Ma ei tihka mõeldagi, mis tunne see on.

Toomas rääkis oma loo vastukaaluks Ekspressi ajakirjaniku Andrei Hvostovi emotsionaal-sele pihtimusele Annleenast. Annleena on Hvostovi ämm, kes on insuldi tõttu invaliidistunud. Annleena seisukord on Hvostovi meelest ära rikkunud nii tema naise kui ka tema oma elu. Nad ei saa endale lubada isegi lapsi, sest kogu energia kulub Annleena eest hoolitsemisele.

Lahendusena pani Hvostov ette vanurite kommuunide loomise, kus vähem ja rohkem väetid saaksid üksteist toetada ja üksteise eest hoolt kanda ja lasta noortel elada.

Pärast Annleena lugu hakkasid kõlama ka mõtted eutanaasiast, aga sellest ei taha ma rääkida ega mõelda. Kellelegi ei tohi panna vastutust teiselt inimeselt elu võtmise eest. Kui mõtlen aga Hvostovi kirjeldatud kommuuni peale, siis pole mul vaja kaugele mõelda. Olen seda juba näinud – maalapsed teavad, et selline kommuun on tavaline Eesti küla. Selline, kust kõik, kel kael ja jalad kannavad, pole veel jalga lasknud. Mu lapsepõlves elas ümbruskonna taludes veel mitu põlvkonda, kus igaühel olid vastavalt jõule ja vajadustele oma hoolealused.

Nii mu ema kui ka isa on hooldanud Annleenat. Kui sündisin, oli emal veel teinegi laps, vanaema, kes vajas dementsuse tõttu hoolt rohkem kui mina. Olukord oli Hvostovi kirjeldatud Annleena looga äravahetamiseni sarnane. Aga ema ei oleks selle pealegi tulnud, et tahta vanaema kodust ära saata. Nii lihtsalt ei tehtud, sellist mõtetki ei mõlgutatud. Mu isa hoolitses samamoodi oma ema eest, kes pärast puusaluu murdmist enam jalule ei tõusnudki. Ta oli siis vaid veidi vanem kui mina praegu. Ka tema poleks tulnud selle pealegi, et vanaema oma kaelast ära saata.

Mõnikord räägib ema, mida tuleks teha siis, kui ta peaks nii väetiks jääma, et ei saa enam maast ega ilmast aru. Ema rääkis sellest ka pärast seda, kui oli Annleenast lugenud. Märkasin tema pilgus põgusat värelust, sest Annleena lugu ei puudutanud mitte ainult noori, kel eakad vanemad, vaid ka eakaid, kes vajusid hirmutavatesse mõtetesse, kas neist samuti ühel päeval abitut Annleenat ei saa. Ja mida mõtlevad ja teevad siis nende lapsed? Kas ka nende lapsed kirjutavad ajalehte loo, kust kogu riik võib lugeda, milliseks koormaks nad on muutunud?

Ma ei tahaks Annleena lugu lugenud vanakeste nahas olla. Ja ma ei saa aru neist, kes Toomaseid ei märka ja tahavad Annleenasid oma elust minema kupatada.