Oled sa reetnud ööbikut?

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

On looduskaitsekuu. Ikka rohkem tajub inimene, et loodust on vähe kaitstud, et loodust peab rohkem tundma õppima.

Lähedal üle tee metsas häälitseb lõopistrik: kiu-kiu-kiu ja kjee-kjee-kjee. Mõne aja pärast ilmub ta nähtavale vana õunapuu otsas. Tema kohta on öeldud, et ta on elegantne keskmise suurusega lind, kes talvitub Aafrikas. Tal on pikad teravatipulised tiivad ja lühike saba, mistõttu mõjub lennates hiiglasliku piiritajana. Ta hõikab sel õunapuul oma paarkümmend minutit ja lendab siis hääletult metsa tagasi.

Pool tundi hiljem hakkab suure pärna otsas laulma laulurästas. Ta laul on vaheldusrikas, viledest ja teistest pehmetest silpidest koosnev. Meenutab natuke musträsta oma.

Tänulik laulu eest

Aga lõuna paiku ilmub aeda ööbik ise! Legendaarne loodusmees Rein Maran kirjutab oma raamatus "Ööbikut ei tohi reeta" (2011): "Ööbik võib keset päeva äkki kätte võtta ja laulma hakata, rääkimata õhtust ja ööst, ning laulda lõpmatuseni... Ööbikute kontserte kuulates panin peatselt tähele, et nad on väga erineva lauluoskusega. Nende koor on igatahes fantastiline elamus. Öö rõkkab ööbikute laulust.

Muide, ööbiku laulu kuuleb viimasel ajal kahjuks järjest harvemini."

Ma tean, et ööbikusse suhtuvad looduses mõned isendid kui jahisaaki. Aga inimeste osa selles?, küsin ma nüüd endalt. Ja küsin sinult, lugeja: oled sa ööbikut reetnud? Siit algab mu arvamuste-vastuste jada, tekitades kogu aeg uusi küsimusi. Näiteks: millal sa esimest korda ööbikut kuulsid, millal viimast korda? Oled sa olnud talle nii lähedal, et oled saanud temaga nii-öelda tõtt pidada?

Jah, Rein Maran mõistab-tunnetab: ööbikut ei tohi reeta. Järelikult peab teda kaitsma, olema temaga sõbralik ja tänulik tema laulu eest.

See päev, mil ööbik meie maakodu suurtele puudele ilmub, on õnnistatud, sest need on harvad päevad. Tavaliselt päikesepaistega, kerge tuulega.

Ma tahan aga arvata, et me peame loodust veelgi rohkem tundma õppima, siis oskame-suudame teda paremini kaitsta. Kui loodusemees Rein Maran küsib endalt retooriliselt: miks me tunneme kure häält kuuldes kurbust? Ja vastab: ei tea. Siis mida vastaksime meie: samuti ei tea.

Olen igal kevadel, kui sookurgede kolmnurgad maakodu kohal tiirlevad, püüdnud ikkagi vastust leida. Ja arvan, et sel kevadel märtsis olin sellele üsna lähedal. Tiireldes taeva all, otsivad sookured pesapaika. Järelikult on nende häälitsustes ka midagi unistuslikku, mis seguneb nii vaoshoitud rõõmu kui ka ärevusega pesapaiga leidmisel pärast ränka lõppenud rännuteed. Kurbust on selles aga sellepärast, et lind ei ole kindel, milline tuleb kohtumine uue maa-alaga. Kas aeg päästab ohtudest, mida looduses on rohkem, kui me ehk teame? Keegi või miski võib ka sookure reeta!

Rein Maran ütleb, et sookurg on väga salapärane lind. Jah, ta hääleski on seda! Ta nagu tahaks midagi varjata, millegagi olla aga õnnistav.

"Sookurg on mitte ainult meie vanarahva poolt, vaid paljude vanarahvaste poolt tunnistatud linnuks, kes kannab hinge, hingelinnuks."

Jah, ta laulus on tõepoolest nii palju hingelisust. Ainult kurdid ei kuule, ainult pimedad ei näe nende rahutuid kolmnurki taevas iga rände ajal. See on eriline päev, mil neid kuuled-märkad! Ja kui Maran ütleb, et "inimene on naljakalt mitmetahuline ja mitmepalgeline", siis on see tõsi ja see tõestubki just sellisel sookurgede päeval. Tunned äkki selgemini rahutust, tahtmist midagi head teha, tajud, et loodus on tõesti imeline.

Mida me ka seekordsel looduskaitsekuul teeme, on selge, et loodushoid kasvab iga teoga, iga linnulauluga, iga keskkonda süüviva pilguga.

Imeline maailm

Imeline maailm on see loodusemaailm! Ta on kinkinud ja kingib inimestele elurõõmu, elu täiuslikkust.

Kui räägiksin veelgi ainult ühest päevast maakodus, oleks pilt huvitav ja ahvatlev ja suursugune. Näiteks, kuidas tervelt pool tundi jälgisin sipelgapesa kihavat elu, kuidas äkki ilmus kohale totutaja siil, kuidas silmapilkselt ilmusid niidetud aasale linavästrikud, sest nüüd oli neil lihtsam putukaid rohu seest kätte saada, kuidas vihmakass ehk peoleo lõuna paiku kirglikult vihma kuulutas, kuidas metsateele ilmus hirvepaar ja seal väga stoiliselt jalutas.

Arvan: see teebki inimese elu mitmetahuliseks, mitmepalgeliseks ning loob seega suurima väärtuse – elada hingestatult, loovalt, täiuslikkusest unistades.

Inimene väärib loodust ja loodus väärib inimest, kes teda armastab. Ja hea on teada seda, kui sa pole ööbikut reetnud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles