Ooper hääletu tenoriga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Valge uks juhatab ooperimajja sisse. Mõned otsivad veel oma kohti, ent enamus inimesi on kohad leidnud. On üleüldine sumin. Lühtrid värisevad katust õõtsutava tuule käes.
Õhus on tunda ärevust. Ainus, mis liikumatuna püsib, on lossimüür kolme aknaga, mis lava tagaseinana vastu vaatab. Traagiline ooper võib alata.
Aga enne veel tuleb lava ette ooperipäevade kunstiline juht Arne Mikk, kes ütleb, et peatenor on haigestunud, tulles Gruusia 30-kraadisest soojusest siia Saaremaa meretuulte kätte, ega saa seetõttu laulda. Seepärast laulab üks tenor kahte osa. Laulev tenor seisab noodipuldi taha saalist vaadates vasakusse lavaserva ning hääletu tenor mängib oma osa. Maailmapraktikas on see väga levinud nähtus.
Lucia traagiline armastuslugu
Gaetano Donizetti 1835. aastal kirjutatud ooper “Lucia di Lammermoor” Bathumi riikliku ooperiteatri esituses võib viimaks alata. Lavastaja on David Sakvarelidze ja dirigent David Mukeria.
Ooperi tegevus toimub Lammermoori mägedes Šotimaal 17. sajandil ja selle peategelaseks on emotsionaalselt õrn Lucia. Lucia vend Enrico saab teada, et perekonna vaenlane Edgardo käib lossis Luciaga kohtumas. Enrico lubab Edgardole ja Luciale kättemaksu. Edgardo kohtub Luciaga, loodab Enricoga rahu teha ning naisega abielluda. Nad vannuvad igavest armastust ja vahetavad sõrmused.
Vend Enrico sunnib Luciat aga abielluma Arturoga. Enrico näitab Luciale võltskirja, kus seisab, et Edgardo on tüdruku unustanud ja leidnud uue armastuse. Arturo ja Lucia kirjutavad lepingule alla. Hetk hiljem saabub aga Edgardo, kellele näidatakse Lucia abielulepingut. Edgardo neab teda ja vahetab sõrmused tagasi.
Lucia läheb aga hulluks ja tapab pulmaööl Arturo. Ta ise on rõõmus ja unistab sellest, kuidas ta on peagi koos Edgardoga õnnelikult abielus. Edgardo, saanud teada, et Lucia on surnud, tapab enda lootuses, et nad ühinevad Luciaga teispoolsuses.
Tuuline ilm sobib traagilise süžeega hästi kokku, muutes aariad veelgi võimsamaks ning lossimüür lava tagaseinana annab etendusele juurde suursugusust.
Lossimüür andis palju juurde
“Ilus ilm on, aga natuke külm,” tunnistasid muusikasõbrad Niina Lember Kuressaarest ja Erika Välinurm Valjalast. See on neile mõlemale neljas kord ooperipäevadele tulla. Ooper Luciast meeldis neile võrreldes varasematel aastatel nähtutega kõige rohkem.
Lemberi arvates andis lossimüür väga palju juurde ja Välinurmele meeldisid ilusad hääled. Ka tenoriga harjus pikapeale ära. “Saaremaa tuule vastu ei saa,” tõdes Välinurm.
Ka ooperisõber Sirje Vihma-Normet Tallinnast jäi õhtuga väga rahule. “See on õige ooperiilm – üle mere tulles kõik lainetas,” rõõmustas ta.
Kuigi Vihma-Normet jäi Donizetti ooperiga väga rahule, meeldis talle veegi enam enne ooperit kuuldud kontsert “Britten 100” Laurentsiuse kirikus. “Haruldaselt hea laulja ja milline stiilitunne,” kiidab ta.
Vihma-Normeti arvates on ooperipäevades sisuliselt kaks festivali – kammerkontserdid ja ooperid, kuigi nime järgi on tegemist ennekõike ooperifestivaliga. Siiski ei tohiks tema arvates kammerkontserte alahinnata.
Ooperit Itaaliast ja Ukrainast
Kultuuriministeeriumi asekantslerile Ragnar Siilile meeldib väga, et ooperipäevad toimuvad just siin, Kuressaares. Tema sõnul tuleb järgmisel aastal siia Ukraina ooperiteater ja siis Itaalia ooperiteater.
“Gruusia ooperist me ju midagi ei tea,” ütles Siil, kelle sõnul järgmise aasta ooperiteater Ukrainast ja eelmise aasta Helicon Venemaalt oli eestlastele rohkem tuttav. Tema arvates oli Eesti Kontserdi poolt suur julgus nad siia kutsuda.
See, et peatenorit, kes mängis Edgardot, asendas kulisside taga teine tenor, teda üldse ei seganud. Tema arvates oli tenor väga hea. “Alguses oli küll naljakas,” tunnistab Siil, kelle sõnul sellega harjus ära, sest oli näha, et asendustenor elas kulisside taga väga oma rolli sisse.