Kirjanik Heino Väli maailmanägemine

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

 11. augustil oli Heino Väli 85. sünniaastapäev

Oli suvi 1977. Sõitsin koos tütar Tiinaga Vilsandile külla poeedile ja kunstnikule Aleksander Suumanile. Sel 31. juuli õhtul tuli Sassile külla kirjanik Heino Väli ja kutsus meid enda poole Väike-Vilsandile. Me läksime ja seal oli meil mõnus jutuajamine. Heino oli oma loomingust kitsi rääkima, küll aga hindas väga mõõdukalt teisi eesti kolleege.

Kell oli 2 öösel, kui hakkasime Sassi poole tagasi tulema. Mäletan – oli väga romantiline öö. Kuuvalgus. Udus olid teeäärsed kadakad. Heino Väli, kes kinkis meile oma 1976. aastal 2. trükina ilmunud raamatu "Kuukaraadža lugu", tuli meid saatma.

Sirvisin seda raamatut veel enne magamaminekut ning tõdesin, et raamat on küllalt huvipakkuv. See on väikese, 4-aastase tüdruku Kirsti lugude seeria, mille maailm tundub algul päris tavalisena, kuid pikapeale kujundab siiski omapärast mõttelaadi ja avab Kirsti tundliku maailma. Näiteks kuidas tüdrukut haarab õhin, kui ta merekaldalt leiab väikese ümmarguse kivi, mida hoiab kui aaret. Või kuidas ta vaimustub viiulimängust.

Kuidas ta naudib merel sõitvat purje koos poisist mängukaaslasega!

Nii haarab selle tüdruku eluhaare lugejat, paneb kaasa mõtlema ja järeldust tegema: Kirsti on oma aastate kohta väga tark ja taiplik tüdruk, kellesse lugejagi lõpuks kiindub, kui on raamatu sulgenud.

Püüdsin kujutella, millise pagasiga oli kirjanik selle raamatu kirjutamisele asunud. Ja mida pidi kirjutajas kõige rohkem olema? Armastust! Olla lastekirjanik – see on suur vastutus. Nendele juba valetada ei saa, ei saa pakkuda midagi õõnsat, teisejärgulist. Heino Välil oli lastega kogemusi. Oli ta ju töötanud Sädeme toimetuses, toimetanud ER-is lastesaateid, koostanud lastekirjanduse kogud "Jutupaunik" I-VII (1958. aastast alates). Ning 1957. aastal debüteerinud lastejuttude koguga "Kui vanaema tukastab".

Oli ju Heino Väli sõnaseadja ka lastekirjanduse probleemide ja pioneeritöö kohta ajakirjanduses. Neist on hiljem ilmunud kogu "Mallega ja Kallega" (1975).Heino Väli on kirjutanud mõndagi huvitavat täiskasvanutele, nagu novelli "Mina, Lauri Pent -- künnimees" ja "Veri mullal" (1973). "Mina, Helmuth Ass -- põletusohver" sai 1974. aastal koguni F. Tuglase novelliauhinna.

J. Smuuli nimelise preemia pälvis kirjanik aga lastejutu "Naga" eest 1988. aastal. Kaks aastat hiljem lahkus Heino Väli siitilmast.Mul on aga selgesti meeles veel üks kohtumine. See oli meil ajalehetoimetuses. Kirjanik pidas oma 50. juubelisünnipäeva ja tõi kõigile leheinimestele kaasa oma 1978. aastal ilmunud lastejuttude paremiku, kogu "Jutud".

"Näh, mõtlesin jah teitele. Küllap mõistavad mu lugusid kõige paremini saarlased." "Mitte ainult," lisasin, sest olin just äsja lugenud perioodikast ühe kirjandusteadlase lugu Heino Väli loomingust. Seal oli öeldud, et kirjanik "armastab tõde, tal on palju uudseid kujundeid ja see mõttemaailm toitub suuresti elust endast... Ta on noorsookirjanduse pioneer.".

Mäletan ka seda, kuidas mu tütar luges "Kuukaraadža lugu" 1977. aastal ja hiljemgi selle uuesti kätte võttis, nagu kontrollimaks oma lugemiselamuse tõelisust. Ta ütles ainult ühe lause: "Ema, Kirsti on nii tore tüdruk. Temaga oleks olnud tore liivakastis mängida..."

Kui olin aga läbi lugenud kirjaniku "Jutud", sai mulle selgeks tõde: Väli on kirjutanud oma jutud hingestatult. Aasta enne kirjaniku surma pöördusin veel kord tema "Kuukaraadža loo" juurde. Ja esitasin kirja teel sellega seoses talle küsimuse, kuidas Väli just maailma nii näeb, aga mitte teisiti.

Heino Väli vastas mulle kirjaga 6. oktoobril 1989. aastal: "Nojah, pisut sellest Kuukaraadža-raamatu punasest metsast. Jutus endaski ütleb isa vist, et laps, punast metsa ei ole olemas. Ega valget tiigrit voodi all jne. Eks ta ole, kuidas me keegi maailma näeme. Mul on kuri kahtlus, et toimetaja tool on Sind sundinud seda maailmanägemise asja üles kergitama. Aga mina oma laiskuses – ja andku jumal see mulle andeks! – ei taha lõksu minna. Need targutamised ilmselgete asjade üle ei kuku mu sule all hästi välja, parem juba juttu kirjutada, ja ega jutustki kõik alati ja igale pärale jõua. Tõsi, üks esteetiline probleem (samapalju ka ju ühtaegu eetiline) on mind vähemasti nelikümmend aastat vaevanud: probleem inetust ja kõlbmatust tööriistast meie töörahva riigis. Ma ei oska ise, ja on näha, et kogu maa ei oska, inetu ning kõlbmatu tööriistaga teha ilusat tööd. Sisuliselt on see ju inimese jaoks tragöödia. Talve-poole oleks ehk himu selles asjas paberile mõelda, kui see Sinu lehele huvi võiks pakkuda. Niisiis: Ole tugev ja tegev!"

Mõtlesin kaua, miks kirjanik mu otseküsimusele ei vastanud, miks see jäi meie kahevahel õhku rippuma. Ning leidsin: vastuse pidin ma saama ise kirjaniku kirjutatud lugudest. Ja... hiljem saingi.

Heino Väli mõttemaailm ei sallinud üldse probleemitsemist asjade üle, mis tal juba lugudes kirja pandud. Ta oli suurel määral realist, kellesse mahtus aga veel rikas fantaasia. Need koos lõid huvitava maailmanägemise, sest kirjutatu tulemuseks oli tihti ebatavalisus. Kuukaraadža-lugudeski on ju seda kas või punases metsas ja valges tiigris. Ja kirjast tuleb meelde lause "Eks ta ole, kuidas me keegi maailma näeme...".

Reaalsuse piirimailt võib tõesti jõuda ebareaalsuseni. Inimese mõttemaailm on ju paindlik ja seda eriti kirjanikul. Mõnikord metsas olles mõtlen ma punasele metsale. Tõesti, seal, kus kasvavad vahtrad, ja kui tuleb sügis, võib mets tõesti olla punane. Aga roheline orav? Miks mitte! See on ju värvidemäng! Aga tore on, et Kirsti siiski pruuni oravat tahtis näha!

Looduslapsena armastas ta elu loomulikkust nagu neid rikkalikult õitsevaid kullerkuppegi. Las kirjaniku fantaasia mängleb natuke, see teeb uudishimulikukski, see haarab oma mõttejõuga, millega kirjanik on tahtnud endas olnu jäädvustada.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles