"Kolme näidendi" elutarkus ja võlu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kirjastuselt Kentaur on ilmunud Muhust pärit väliseesti kirjaniku Raissa Kõvamehe (4.III 1907–18.IV 1989) raamat "Kolm näidendit".
Kui "Eesti entsüklopeedia" nimetab kirjanikku tutvustavalt, et Raissa Kõvamees on kirjutanud näidendeid ja "Eesti kirjanike leksikon" mainib neist mõnda, siis nüüd on lugemiseks ja lavalaudadele toomiseks ilmutatud sellised näidendid nagu "Piiga rannateel", "Ärtu kuningas" ja "Pärl".
1995. aastal kirjutas filoloogiadoktor Aarne Vinkel mulle: "Oleks muidugi huvitav tutvuda ka Raissa Kõvamehe näidenditega, aga minu teada pole need trükisõnas ilmunud. Võib arvata, et kirjanik on neiski säilitanud oma rahvaliku keele, muhu huumori ja targa elutunnetuse, nagu seda on tema proosateostes."
"Piiga rannateel" tegevus algab 1944. aastal Eestis, jätkudes Rootsis ja Ameerikas, nagu oli tollane sõjapõgenike teekond. Oli sõjaaeg, mille kohta üks tegelastest, memm arvab: "Inimene elab lootustest. Sõjast on oodata, mitte hauast." Piiga rannateel on tubli saareneiu. Võõrsil jäävad iseendaks nii memm kui ka taat.
"Ärtu kuninga" tegevus toimub nn Uues maailmas, aga ikka eesti peredes, kelle elu oleks keeruline nagu sokusarv, kui seda sirgeks ei tõmbaks. Inimsuhted on siingi keerulised.
"Pärli" eelpildi tegevus toimub USA-s. Esimesed kolm vaatust leiavad aset Jõemetsa talus Kanadas. Igapäevased suhted on tavalised ja ometi mitte kulminatsioonideta. Koorub tõde: võta elu, nagu elu on! Küll igaüks leiab oma pärli.
1989. aastal kirjutas Aarne Vinkel kirjaniku surma puhul: "Proosaloomingu kõrval on põhjust rääkida Kõvamehest kui näitekirjanikust. Ka sel alal hakkas ta katsetama juba enne sõda. Vaatajani jõudnud tulemusteni küünis kirjanik siiski 1970. aastail, mil tema näidend "Piiga rannateel" äratas tähelepanu Lakewoodi 1973. aasta näidendite võistlusel, ning mille Signe Pinna samal aastal Stockholmis lavale tõi. 1976. aastal jõudis vaatajate ette komöödia "Ärtu kuningas"."
Näidendite raamatus väärib tähelepanu ka järelehüüe Raissa Kõvamehele tema viimsel teekonnal. "Raissa oli väga tugev, väga kindlameelne, väga heldekäeline, väga usaldav, väga lahke. Ta teadis, mida tahtis, ja ma arvan, et ta saavutas kõik, mis talle oli praktiliselt võimalik. Raissa oli silmapaistev veel ühel eriti omapärasel viisil. Ta loov intellekt, ta kirjaniku kujutlusvõime jätab meile kõige püsivama pärandi. Tal oli sügav mõistmine rahva kultuuri ja traditsioonide suhtes." (Laurence Kitching, Vancouver, 24. aprillil 1989).
Seda õhkub ka Kõvamehe loomingust. Minu kirjavahetus temaga rikastas tookord mu elu ja loomingut. Vancouverist saadu oli tugeva mõjuga. Tema kirjad olid elunäinud memme mõtisklused ajast, inimestest. Kirjanik oli avatud hingega. Teisiti ei olekski sündinud see, mille väärtus on kirjaniku loometöödes. Aeg hoiab neid elavana, sest elutõdede pluss on see – ajakarmuses vastu pidada. Nii summeerub raamatu "Kolm näidendit" lugemine oluliseks elutunnetuseks ja lugemisvõluks.