Kui Endla Tegova kirjutas poolikust saarlasest

Jah, see oli 70-ndail aastail. Ta oli kirjutanud sellest luuletuse ja tõi ajalehetoimetusse minu kätte. Ise kõhkles, et äkki ta solvab saarlasi, kui nimetab mõnesid poolikuteks. Tema nimetas neid aga seepärast poolikuteks, et nad ei tundnud saarel elades oma kodusaart.

Mina andsin luuletusele avaldamiseks rohelise tule. Ja kujutage ette, kus siis tuli toimetusse kirju! Tunnustati Tegova mõtet.

Esivanemate väärikust ei hinnata

Ühes kirjas seisis: "Saarlane on ka selle kandi pealt poolik, et ta ei ole enam nii aus kui meie emade ja vanaemade ajal. Saar-lane on hakanud huligaanitsema, saarlane on hakanud varastama, silmakirjatsema. Saarlaslikkus on aastakümnete jooksul palju muutunud. Muhus kodus räägiti lausa anekdooti, et kuni Teise maailmasõjani ei varastatud kodusaarel midagi. Ainult ühes peres olid nööri pealt kaduma läinud... põll ja taskurätik. Siis arvati ka, et ju tuul need ära viis. Nii ausad olid saareelanikud!"

Samal päeval helistas toimetusse üks vanem naine: "Miks kirjutatakse nii vähe sellest, et tänapäeval ei hinda paljud enam esivanemate väärikust? Tallavad seda koguni jalge alla. Aga võrrelgem aegu – võrrelgem eilset ja tänast noorust! Mida mõtlevad need, kes koolikiusu kasvatavad? Minu ajal ei teatud sellest midagi, sest noored olid väärikamad, heatahtlikumad, nagu saarlastele siis üldse omane oli. Kirjutage, mis on juhtunud põlvkondade vältel! Miks need tagasilöögid? Saarlast on ikka peetud oma saarel ja kaugemalgi töökaks, õiglaseks, hoolivaks... Aga nüüd peame siingi rääkima poolikust saarlasest, sest liiga palju on tas juba negatiivset. Ma ei tee üldistust. Ütlen vaid: kirjutage ka nendest saarlastest, kes saareelu au alla kisuvad."

Mäletan, see teema oli siis kord ühel toimetuse kirjandusringi kokkusaamisel arutelu all. Endla Tegova oli elevil, et tema luuletusele nii reageeriti, ja ta ütles kuldsed sõnad: "Igal saar-lasel peaks ausus ja heatahtlikkus olema omast käest võtta. Iga saarlane peab oma kodukohta austama, armastama, hindama. Aga see ei ole ju nii!"

Albert Uustulnd kordas Tegova sõnu ja tõstis siis kulmud kõrgele: "Kui palju on meil äkki vargusi! On see saanud juba haiguseks?"

Nüüd hiljuti, lugenud Sirbist Mati Hindi lugu ajast endisest ja ajast nüüd, põlvkondade probleemidest, sellest, mida minevikust hinnata, mida jääb vajaka tänases ajas, julgeksin arvata: maailm on üldse muutunud julmemaks, ebaausamaks, silmakirjalikumaks. Ja me peame tunnistama, et saartelgi on palju muutunud. Kui palju loeme lehtedest joobes autojuhtidest, varastest, narkomaanidest, abielutülidest, noorte huligaanitsemistest. Need on ju poolikud saarlased, sest nende väärtushinnangud on tavapärasest muutunud negatiivses suunas.

On ka palju tublisid noori

Kui mõned aastad tagasi rääkis minu maakodu naabrimemm Ella Liiv oma noorusajast, oli ta alati rõõmus, rääkides: "Meil klassis ei olnud korrarikkujaid, üksteisesse suhtuti sõbralikult. Minu õpetaja, kirjanik August Mälk oli nii autoriteetne, et keegi tema tunnis korda ei rikkunud. Ja kui töökad ning ausad inimesed meie klassist kasvasid! Nüüd on nad peaaegu kõik manala teele läinud, mina veel üksi. Kuulan raadiot iga päev. Ja mul on hirmutunne, kui palju valu on praegu maailmas. Läinud sajandil olid meilgi sõjad, küüditamised. Loodame, et neid Eestisse enam ei tule. Aga üldine elu – vaeselt elavad pered, noored joovad end purju, paljud naised kasvatavad lapsi üksi... Kui palju ebaõiglust!"

Jutustasin siis naabrimemmele, et ka tänapäeval on nii palju tublisid noori, kes hästi õpivad ja käituvad. Et noored on õpihimulised, et nüüd korraldatakse õpilastele igasuguseid olümpiaade, festivale. Ja tänapäeval on noored küllaltki haritud, targad. Ikka toon selle näiteks järgmist. Ühel ajal andis Saaremaa ühisgümnaasiumi pedagoog Genadi Noa mulle retsenseerida ühe õpilase essee. See oli Ernst Ennost ning kirja pandud nii meisterlikult, et selle võinuks raamatuna avaldada.

Ja noored saavad tänases ajas palju reisida. Aga samas ma ei unusta: koolivägivald on nagu vähktõbi! Ka saarlaste seas. Mõtlen: millise luuletuse kirjutaks saarlasest nüüd Endla Tegova?