Rahast, veel kord rahast

Mäletan lapsepõlvest ühte mängu. Nimelt olime kodu lähedal kraavis avastanud suure lademe savi. Ja kellelgi meist, vist külalastest, tuli mõte, et hakkame sellest savist seepe tegema. Muidugi mängult. Kõik olid nõus. Kohe esimesel päeval selgus, et olime valmistanud seepe suurel hulgal. Ja nagu teravmeelne nirk, arvas äkki naabripoiss: “Nüüd müüme need seebid maha, saame suured rahad!” Ja seal lõppes meie mäng, keegi ei olnud tema mõttest vaimustunud. Jah, oli ju mäng lihtsalt mäng! Kui vastuse asemel tuli vaikus, viskas naabripoiss pea selga ja lahkus, saates teele viimase hoiatuse: “Kes raha ei kogu, näeb nälga!”

Olime nõutud, kuid juba järgmisel päeval läks uueks seebimänguks ja keegi ei rääkinud rahast.

Aastaid hiljem... Naabripoisist on saanud mees. Ja rahamasin ei ole talle võõras, sest ta teeb tõesti äri. Aga kas ta ka õnnelik on? Ei. Hiljuti lahkus just varanduse- ja rahariiu pärast tema juurest naine, lapsed võõristavad isa jne.

On selge, et me kõik vajame elamiseks raha. Oleneb aga, kuidas seda teenida ja koguda. “Mustad otsad” pole inimestele võõrad. Ka naabrimehele. Raha on teinud inimese ihnsaks.

Samas näitab elu helgemat poolt väga levinud annetamine. Ikka neilt, kes näevad paljude vaesemat elu. Annetavad üksikisikud, kollektiivid, asutused. Lihtne – see on heateo üks vorme, see ei ole mõtlemine aina rahast, kuidas seda endale ikka rohkem ja rohkem koguda.

Selgi aastal saatsid mitmed suu ja jalaga maalivad kunstnikud oma maalipostkaarte rahva sekka palvega, et neile selle eest tasutaks. Ja missugused on reaktsioonid! Tuttav L. K. ütles: “Vaat kus kerjused. Ei anna sentigi!” Aga ma tean, et paljud saatsid neile kunstnikele kontole vajaliku raha. Siis arutasin isekeskis oma sõpradega: see on inimeste mõistmine, nende inimeste mõistmine, kes pole meiega võrdses olukorras.

Annetuse küsijaid on teadagi palju. Ükskord sattusin olude sunnil ise sellesse ossa. Tänavuse kultuuripärandiaasta tähistamiseks oli vaja Kuressaare lähistel Loodes korrastada pärandkultuuriobjekte. Pöördusin linnavalitsuse poole. Sealt tuli eitav vastus. Siis pöördusin mitmete oma sõprade ja heade tuttavate poole palvega annetada. Reageerimine oli üllatav. Sain vajaliku raha kokku, aga... kõrvetasin ka kätt. Üks sõber paiskas mulle näkku: “Ah siis sina oled ka niikaugele jõudnud, et käid, müts peos!”

Jah, olin hädas nii kaugele jõudnud.

Sõbra tänitamine aga jätkus. Teine “sõber” katkestas minuga suhted, mis olid kestnud ligi kolmkümmend aastat. Ja muidugi ei loovutanud ta eurotki!

Kas ma olin sellest õnnetum? Ei! Mõistsin: meie sõprus oli üles ehitatud rahasuhtele. Olin talle kunagi kinkinud tasuta oma maale, oma raamatuid ja lootsin nüüd vajalikku tagasisidet, aga ei! Kui raha kaalub üles sõpruse, siis oli see üles ehitatud valedele alustele, kasusaamisele.

Samas leidus neid inimesi, kes tulid ise mulle annetama, kuuldes raha kasutamisest pärandkultuuriobjektide jaoks.

RAHA! Mõnikord tundub, et maailm keerlebki selle ümber. Ja ometi – annetamine on HEATEGU! Teeme seda, kui keegi ulatab käe. Meid, annetajaid, on ju palju, palju rohkem kui neid inimesi, kes annetust vajavad. Aitame inimesi n-ö august välja.

Elu koosneb kontrastidest – vaesusest ja rikkusest. Annetamine tähendab ka hingerikkust. Ja ka keskmiselt elav inimene on tihti helde käega. Elu tasub andjaile ise, isegi siis, kui mõnikord on selleks lootust vähe. Aitäh-sõna on ka tasu.