Rahva häälest, ilmarõkkest ja rahapuust

Suurte ühiskondlike muutuste eel panid vanad inimesed tähele ajamärke. Üks neist oli see, kui rahva hääl hakkas kõvasti kõrva käima ja sellega kaasnes laiem lähismaa rõkkamine. Kõplastest narvakateni, nagu täpsustati.

Märkasin, et tänavune, lahkuv aasta oli sellest märgist tiine. Raadio ja televiisor kajasid kõvasti ning ajalehed müüsid rõket lausa raha eest. Pole ka ime, sest toimusid kohalike võimuorganite valimised, mille puhul paljud väljendavad üksteise võidu häält tõstes oma arvamust. Kiidetud inimeste hulgast said parimad valitud. Nende tuntuski nüüd suurem ja tagatuba tundmatutest hõredam.

Kahjuks ei trügi end targaks pidavad inimesed pukki ennast näitama ja vastutama, sest keegi rumal keerab allpool valitsemises käkke ja sina oma posti otsas vastutad. Parem kireks elurõõmust, kui kanakull pea kohal ei tiirle.

Rahapuul seemned ei arene

Vastutamine on mõnus sõna, mille puhul võib vastu rinda taguda. Elu näitab aga, et kui midagi on nihu läinud, pole vastutajat kuskil, sest inimene eelistab ohu puhul tagasi tõmbuda. Eesliinil on pihta saamise võimalus suurem, kui sul ei ole just erakonna toetust või härja paksu nahka. Oma kaitse varustuse valikud ja arendusteed peavad enne selged olema, kui otsustad kaasa lüüa.

Sa ei tohi valjusti karjuda, et viiendik Eesti lapsi elab vaesuses ja üksikud vanainimesed ei tule toime. See muudaks noorte perede laste soetamise armsa loodusliku programmi külmaks kalkuleerimiseks seni, kui “parim enne” kätte tuleb. Õnneks on see mandri probleem, kus linnastumist rohkem. Linnainimene jääbki nälga, kui raha ei ole. Maal on vaja labidat, millega peenrad valmis kaevata, et kevadel seemned mulda idanema panna. Kahjuks rahapuul seemned ei arene. Raha kasvatamisega tegeleb poliitiline eliit ja selle kaitsealused rahamehed.

Inimese kaasamine poliitikasse on tegelikult kulukas tegevus. Kergem on seda ülesannet täita, kui lubad talle hüvesid, mida väetatakse rahapesu veega. Mõni võtab vedu siis, kui kutsujad poliitikud on oma sõna pidanud ja näitavad lugupidavat rahvameelsust ning suudavad varjata omakasu kirge. Viimase ilmsikstulekul paisub lärm ja rõkkamine. Pole harv juhus, kus ka kohtunik peab talaari selga tõmbama, sest pealekaebaja ei maga. Ta ootab oma tundi, et maailma parandada.

Raha liidab ja lahutab

Meie kõik, valitsejad, käsknikud ja ka puhastverd saarlased ning vabakonnad tahame maailma parandamiseks turvalist riiki ja paremat elu. Paraku on maailma parandamise ideed ja filosoofilised alused ehk käibesõnana maailmavaade enamasti erinevad, sest paremat elu lubava tüki haaramise võimalused on mitmekesised. Toompeal paremad kui ääremaal. Seal üleval kaptenisillal on võimalus riigi võimsust arendava eelarve ridade rägastikus ka otsustajate omatarbelisi vajadusi katta.

Raha iseenesest on paber, mis liidab sõpru justkui liimitult. Linnarahal on savimördi omadused ja pärandraha, vastupidi, ajab sugulasi riidu. Rahatu inimese elu on hoopis ebainimlik. Väljapääsmatust olukorrast leiab arvatavasti tee mees või naine, kellel on määrimata nimi, aateline tahe ja sitke jõud, mida anda oma rahva riigimehelikuks teenimiseks. Niisuguseid noori mehi valiti meil ka omavalitsustesse. Naiste järsku õitsele puhkenud kultuurilust oli sellest justkui innustust saanud.

Saarlased on unustamas jutte üle Suure väina kulgevast püsiühendusest, sest selle õlle pärm, mille juures seda juttu räägiti, pole ka enam Saaremaal, vaid ajab kusagil kõrgemal mullikesi uute riigi parvlaevade muretsemisest. Meie saame üsna mugavalt üle väina ka Tuule laevadega, mis viimati ka vihase tormi ajal oma vagu kündsid. Oleme tormidega harjunud.

Ka jõuluõhtul saame armsalt kokku, vaatamata sellele, et maa on must. Mul koduõues lausa roheline. Ka igihaljas kuusk on roheline. Imelikul kombel ta okkad jõululapsi ei torgi. Hoopis rõõmustavad. Koos küünlasäraga, mille juures maailm ei tundugi nii karm. Rõkatavad hoopis jõululaulud.