Kultuurist ja kuumusest pakatav suvi Saaremaal

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

“Me tusameele talve muutnud on nüüd hiilgusrikkaks suveks Yorki päike.”

Kui seda Shakespeare’i üht tuntumat tsitaati pisut varieerida, siis sobiks see kirjeldama Saaremaa suve 2014: me tusameele talve muutnud on nüüd hiilgusrikkaks suveks lõõskav päike. Tõe huvides olgu meenutatud, et aegade kuulsaim briti kirjanik ei rääkinud 400 aastat tagasi hoopiski mitte ilmast. Aga Saaremaa kultuurisuvele on ilm loonud nii fooni, meeleolu kui ka parema ettekujutuse kliima soojenemisest.

Kasvab suviste kultuuriürituste populaarsus

See, et suviste ürituste populaarsus kasvab, on fakt. Vähemalt on see nii sissetöötanud suurte festivalide puhul. Näiteks ooperipäevad. Külastajate arv kasvab nii kohalike inimeste, suvitajate kui ka tõsiste spetsiaalselt kohale reisivate fännide arvelt. Isegi kui mõni turismigrupp jäi seekord tulemata, võib arvata, et see on ajutine. Reisimine Saaremaale pole enam ammu odav ettevõtmine.

Eesti Kontserdi korraldatud seitsmendate Saaremaa ooperipäevade kõik etendused läksid täismajale. Kui uurida, millistes Euroopa riikides on veel 2000 kohaga ooperisaal, siis sellist eriti mujal kui juulikuus Eestis ja Kuressaares ei leia. Mis siis, et saal on avatud vaid nädalaks.

Muusikasõprade südame võitis Tarass Ševtšenko nimeline Ukraina rahvusooper oma kõrge muusikalise kvaliteediga. Kuid ukrainlaste esinemisel oli ka teine dimensioon – hommikul lugesime ärevust tekitavaid uudiseid Ukrainast ja õhtul tippvormis lauljatele ja suurepärastele aariatele aplodeerides avaldasime ühtlasi solidaarsust ühe rahva püüdlustele kehtestada end tugeva iseseisva riigina.

Suviste ürituste populaarsuse kasv ei sünni iseenesest. Paljud suurte kultuuriürituste korraldajad nendivad nagu ühest suust: igal aastal peab publikut üllatama millegi uuega. Ooperipäevade ajal kõlas Kuressaare kõlakoja ees lühtritega telgis suurejooneline tantsumuusika ja publikut rõõmustati sellega, mida Kuressaare suvedes ikka ja jälle on oodatud. Tants tõelise bigbändi saatel soojas juuliöös on just see romantiline aktsent, mis oli ooperipäevadest veel puudu. Eesti Kontsert tabas naelapea pihta. Ega järgmist suve tantsuta enam ette kujutagi.

Eelmisel teisipäeval juhatati Beethoveni, Mozarti ja Haydniga sisse XX Kuressaare kammermuusika päevad, mis on Eesti vanim ja tuntuim rahvusvaheline kammermuusika festival. Kammermuusika päevade alguse juures olnud Tiiu Villsaar oli kuulamas ja meenutas, kuidas esimesel kontserdil istus saalis 30 inimest.

Väikselt alustanud ettevõtmine on kasvanud ajas ja mahus ning sünnitanud ka saarte rahvas uue kultuurilise vajaduse, milleta ei kujuta juulikuud enam ettegi. Kõige toredam on see, et festivali kunstiline juht Andres Paas on hästi tajunud päiksest köetud publiku ootusi ja üks õhtu oli pühendatud eksootilistele promenaadidele. Promenaadid meelitavad kohale kõik muusika- ja tantsusõbrad, kelles tüüne pealispinna all pulbitseb kirglikum loomus, mis igatseb tangosid, milongasid ja flamenkot.

Käsu korras ei õnnestu siin elus ükski ettevõtmine. Traditsioonilised üritused jäävad kestma, kui eestvedajatel ei lasta väsida. Seepärast on tunnustus ja toetus neile väga olulised. Väljamüüdud saal pole ainus positiivne tagasiside. Teadmine, et mitmekülgne kultuurielu on igale paigale vajalik nagu õhk, mis ei lase provintsistuda, peaks tegema ka tunnustamise lihtsaks.

Miks peab suvi kultuurist pakatama?

Lihtne vastus on: sellepärast, et me oleme kultuurrahvas ja põhjamaine suvi on nii lühike. Pealegi on väga euroopalik siduda olulisim puhkusekuu kultuuriprogrammidega.

Kõik tulevikuprognoosid kinnitavad, et üks kõige kiiremini kasvavaid majandussektoreid on kogu maailmas kultuuriturism. Seega on kultuuriüritustel otsene sotsiaalmajanduslik mõju, mis mõne aasta taguste arvutuste järgi lubas öelda, et iga investeeritud euro toob neli tagasi. Pole paha, ütlevad klassikud.

Kunagi ammustel aegadel vajati pidustusi selleks, et rõõmsa meele ning laulu ja tantsuga pahu vaime eemale peletada. Tänapäeval on kultuuriliste naudingute vajadus seletatav ka vaba aja ressursi kasvuga, tehnoloogia arengust tingitud suureneva vajadusega teiste inimestega koos elamusi jagada. Mis seal salata, inimene kui sotsiaalne olend tahab näha teisi inimesi ja ennast näidata. Suvised kultuuriüritused loovad selleks suurepärase võimaluse.

Võib ju küsida, et valik on suur, kas turg ei üleküllastu? Võtame kas või Saare maakonna. Muhu tulevikumuusika festival Ju Jääb hooaja sissejuhatuseks, Mustjala muusikapäevad, ooperipäevad, kammermuusika festival, Kuressaare merepäevad, Kuressaare Sadamaaidas uus suvetükk. Samal ajal kuhjaga ahvatlevaid üritusi teistes maakondades.

Ausalt öeldes jään vastamisega jänni. Väike defitsiit lisavat alati atraktiivsust. Samas kuulub tänapäevaelu, ka kultuurielu standardite juurde valikute rohkus. Küllap tuleb usaldada elu isereguleerimisvõimet.

Suvi kestab veel. Merepäevad on alles ees. Kui ooperit võime armastada, siis merd lausa peame armastama. Oleme ju mererahvas ka siis, kui Saaremaa on tõesti ühel päeval maailmas tuntud kui ooperisaar. Paljud pagevad kuumaga kaelani sooja merevette, teised kogunevad soojadesse saalidesse ja naudivad kultuuri, kombineerides leitsakulist palavust kaunite kunstidega. Ja väga paljude jaoks on suvi kõige kiirem töötegemise aeg.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles