Ajakaja: Sallimine ja looduse vingerpussid

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Möödunud nädala märksõna on kindlasti diskussioon ja võitlus kooseluseaduse pärast. 

Olgu hakatuseks kohe öeldud, et ma ei saa alati aru samasooliste abieludest ja nende probleemidest. Kuid ma olen aru saanud, et see on midagi, mille vastu mõistuse või tahtega ei saa. Et see on midagi, mis on tulnud loodusest, ja see midagi on objektiivne füsioloogiline paratamatus.

Selles kontekstis olen aga kogenud hulga olukordi, millest ma ka aru ei saa. Kuidas mõned inimesed ja nende organiseeritud rühmitused Eestis ei saa aru, et mis loodus on andnud ja määranud, seda inimene väevõimuga muuta ei saa.

Samasooliste suhted on olemas olnud aastasadu. On olnud kuulsaid kirjanikke, kunstnikke, muusikuid ja muidu mehi-naisi, kellega loodus on teinud oma tembud ja kelle füüsilised ja seksuaalsed huvid on kardinaalselt erinevad nn stereotüüpses maailmakäsitluses kehtivatest.

Küsimus on, kuidas need n-ö normaalsed suhtuvad erinevustesse. Kuidas me üldiselt suhtume erinevustesse?

Loodusel on muidki vingerpusse – osa inimesi on mustaks ja osa kollaseks disainitud. Osal on mõni jäse puudu, mõnel jälle midagi üleliia. Miks on nii ja kas me peaksime oma maailmakäsitlusest need skaala ekstreemsed otsad elimineerima?

Teadlased on viimastel aastatel eriti palju uurinud erinevuste kultuure ja ühiskondade suhtumist neisse.

Austria sotsioloog Thomas Bauer on üks juhtivad analüütikuid selles vallas. Ta on oma empiirika kogunud Balkani näitel, kus genotsiid ja vähemuste diskrimineerimine on läinud kuni sõdadeni välja.

Bauer on oma uuringutest järeldanud, et sallivus ja erinevuste tolereerimine on kultuuri küsimus.

Mida arenenum on ühiskond, seda sallivam see on. Ehk siis: mida kitsamad raamid oma maailmanägemisele seatakse, mida konservatiivsemalt maailma käsitletakse, seda primitiivsem on ühiskond.

Erinevuste kultuur ja kultuurierinevused on meie arengutaseme lakmus. Sedasi on järeldanud teadlased.

Kuidas on lood Eestiga? Viimane hääletus riigikogus näitab, et me oleme omadega umbes poole peal. Väheke ehk, paari häälega (kui me võtame riigikogu kui kogu elanikkonna esinduskogu) sinna tolerantsema ja intelligentsema kultuuritausta poole.

Samas aga ei saa me ka konservatiive kui fundamentaalsete väärtuste kandjaid hukka mõista. Demokraatlikus maailmanägemises on neilgi õigus oma käsitlusele.

Kus on õigus ja kus on tõde? Fakt on see, et kumbagi tegelikult ei ole. On vaid tasakaalu küsimus, mis domineerib ja mis mitte. Ja kui kaugele me oma looduse vastu võitlemises ja fundamentaalsuses läheme.

Riigikogu möödunud nädala otsus kooseluseadus vastu võtta näitas, et Eestis siiski on ruumi vabale hingamisele, erinevustele ja tolerantsile. Selles kontekstis arvan, et Eestis on päris hea elada.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles