Ajajaka: Et lastel oleks turvaline
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eelmise nädala meediasse jäävad mitmed turvalisuse teemad. Alates teemadest, mis meie peaminister Soomes arutas, kuni selleni, et üle ookeani asuva suurriigi president otsustas saata moslemite maale 1500 meest lisaks.
Oma igapäevastes toimingutes me tõenäoliselt ei mõtle sellele, mis tulevik toob. Tõenäoliselt on vähesed lugenud ka kuulsa bulgaarlannast ennustaja ettekuulutusi. Tõenäoliselt elimineerime me oma ja maailma uudistest need sõnumid, mis peaksid meid murelikuks tegema, ja mõtleme, et ega sellised asjad meid ju siin väikeses rahulikus maanurgas ohusta. See kõik juhtub kuskil mujal, meist kaugel. Ja ega see kõik maailma paha meieni jõua.
Eestlane oma väikses maailmapesakeses on nii mõelnud kogu aeg. Kõikide sõdade aegu. Sellele saame kinnitust, kui loeme, kuidas kirjamehed on mõtisklenud eestlase loomusest, näiteks August Mälgu loomingus on see kuidagi reljeefselt esil, aga eks muudeski teostes, mis mehed ja naised erinevatel ajalooperioodidel kirjutanud.
Turvalisuses ei saa kunagi kindel olla. Isegi kui ei ole sõda, on hullus maailmas levima hakanud sellises mastaabis, et võtab sõnatuks. Pean siin silmas neid juhtumeid, mis üle ookeani maal on kurvaks tavalisuseks saamas, mis meid on raputanud ja šokeerinud läbi põhjanaabrite kogemuse, siiani. Kuid mis jõudis nüüd ka meie õuele. Tõsiasi, et relv kui selline ei ole tsivilistide jaoks enam enesekaitseriist, vaid selle kaudu elatakse välja oma stress, maailmavalu, õud. Pean siin silmas seda, mis juhtus hiljuti Viljandis.
Kuidas ikkagi tagada, et meie elu oleks siiski turvaline, nii suuremate kui ka indiviidi tasandi hädade kontekstis? Jah, suure sõja elaksime me tõenäoliselt kuidagi üle, ka nälja ja muu füüsilise vaeva – on ju keldrites kartuleid ning purki pandud moose ja salateid kõikides peredes.
Aga kuidas üle elada hingeline äng, sõda meie mõttemaailmas, mis koos maailma üldise hullusega meid kummitama kipub?
Ignorantsus siin vist ei aita. Ehk hoolimine, maailma tark mõtestamine... Sest kuidagi peab ju saama selle elu korraldada nii, et meie lastel oleks turvaline.