Ajakaja: Kõik tähelepanu saamiseks, ka jaburused

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Juba mõnda aega kõnelevad teadlased sellest, et me elame tähelepanu ühiskonnas. Ühiskonnas, kus võistlus käib tõstetud pilgu, märgatud mõtte, tabatud sisu või sisutuse, haaratud innovatsiooni nimel. Sõnaga – võistlus käib selle nimel, kes saab nähtavaks ja kes mitte.

Paradoks seisneb aga selles, et märgatud saada on lihtsam jaburustega. Mistõttu sisulised ja kvaliteetsed asjad võivad hakata jaburustele, kus mõte, sisu ja kvaliteet on küsitavad ning põhjus olemasoluks hoopiski ebaselge, alla jääma.

Eestis on õnneks päris palju tervet talupojamõistust alles, mistõttu meie võistlus tähelepanu eest on siiani kulgenud suhteliselt tasakaalukalt – avalikku ruumi täitvate sõnumite, ideede ja mõtete tasakaal vaikuse ja hingamisruumiga on enam-vähem olemas.

Saabuvad valimised hakkavad aga endast märku andma ning avalikule areenile tükkimine muutub poliitmaastikul elu ja surma küsimuseks. Nii arvavad upitajad ise.

Kas aga ka tavalised inimesed sedasi arvavad, pole eriti nagu tähele pandud. Poliitareenile pürgijad on käivitanud mitmeid kampaaniaid ja eneseesitlusteks on hulk raha magama pandud: küll loetakse mõne ausamba juures rahvale raamatuid ette, küll jalutatakse lennuväljal, ja siis tagatipuks need, kes lennuväljale jalutama pole taibanud minna, on nördinud, et miks mõni mees seal jalutab.

Siis on vaja meedias kõige selle üle arutada, nagu oleks see maailma kõige tähtsam küsimus – kas jalutab või ei ning miks teised seal jalutada ei saa. Ja kus siis veel võiks ennast eksponeerida ning kas raamatute lugemine samba juures ja kirjanike panemine tänavapostidele (prügikastidele) on ikka sünnis. Nagu nendest klippidest tõesti midagi sõltuks. Nagu Eestis ei oleks enam sisulisi teemasid, millest leheveergudel südamevaluga kirjutada ja, mis veelgi paradoksaalsem, mida praktiliselt lahendada inimeste heaks.

Siin muutubki see tähelepanujaht ühiskonna jaoks lõksuks, sest sisu enam ei loe, loeb klikk, loeb tähelepanu, loeb märkamine, sealhulgas valede asjade märkamine. Valedel põhjustel klikkimine ja mõttetuse esile-tõusmine.

Miks nii karmilt? Väga lihtsal põhjusel: pärisin oma viiekümnelt tudengilt, no nii eksperimendi korras, kui paljud neist siis valivad reklaamide põhjal. Mitte ükski. Miks ma peaksin arvama, et teised eesti inimesed oma valimisotsused

poliitreklaami põhjal teevad? Seega, miks kulutada raha sellele, mis meie ühiskonda sisuliselt ei paranda, vaid risustab avalikku ruumi mõttetuks kiskuva juraga-müraga?

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles