Ajakaja: Omadele näkku ehk Eesti erakonnapoliitika stiilinäiteid

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Eelmise nädala meediaskandaali kangelane on kindlasti valitsev koalitsioon Reformierakond, kus auesimees loobub aust ja hakkab rääkima asju, mis tunduvad musta pesu pesemisena. Aastaid Eesti poliitmaastikust eemal olnuna on tal kindlasti kujunenud mingi seisukoht. Selge see. Ja Siim Kallas on ju tark ja intelligentne mees.

Samas, eemale minnes ja eemal olles annab ta paratamatult ohjad teistele, sest eemalt ei saa enam nii tugevasti juhtida kui kohal olles.

Tahab meie reformipartei või ei taha, aga põlvkondade vahetus on toimunud. Iseasi, kuivõrd teadlikult ja planeeritult see juhtus, aga fakt iseenesest on ju selline. Uus põlvkond poliitikuid on sellised, kelle minevikumälestused pärinevad “uuest ajast”, punamineviku meenutused on aga ähmased ning kui neid üldse on, siis vanemate ja vanavanemate kaudu. Mis tähendab aga seda, et reaalajas, täna ja nüüd Eestis, peavad nemad otsustama. Peavad suutma jõuda ja kanda.

Nii minevikust tulnud aateid kui reaalsust, nii oma sotsiaalsete, poliitiliste, kultuuriliste kui ka majanduslike taakadega.

Sestap on uue põlvkonna suhtes üsna jõhker hakata neid “näkku lööma” ja oma eemaloldud aastate ängi välja elama hakata.

Ma pean Siim Kallasest kui targast mehest väga lugu, aga hindan rohkem meie noort ja toetust vajavat peaministrit, kes on täna siin ja meie jaoks praegu, selles ajahetkes ja reaalsuses. Oleks ebaõiglane talle kambakat teha.

On vaja aru saada, et ajad on muutunud. Uus põlvkond on tulnud, võtnud ohjad ja julguse vastutada. Ei ole mõistlik neid retsima hakata. Anname neile võimaluse, sest oleme neid ju hästi kasvatanud. Miks peaks siis neid mitte usaldama või miks peaksime neile siis kaikaid kodaratesse loopima. See oleks samaväärne sellega, et sünnitad lapse ja siis hakkad teda pärssima. Kui me ei anna uuele poliitikute põlvkonnale võimalust, siis ei saa me ka kunagi teada nende võimetest ja tulemustest. Vanadel on aeg pensionile jääda ning lasta ajal ja elul edasi minna. Ja isegi kui mõni asi tehakse nii, nagu vanakesed ei taha, siis ikkagi… Noortele peab andma nende võimaluse. Ka poliitikas.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles