Ajakaja: Armastuse vägi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Inimeseks olemise üks jõud on võime maailmale armastusega vaadata. Ma ei pea siin silmas ainult armastust lähedaste inimeste vastu, vaid laiemat käsitlust.
Möödunud aasta on olnud kohati selline, kust armastuse vägi on kaduma kippunud. Tunded on asendunud sõja ja vihkamisega. Ja seda ka meil Eestis.
Kuigi meie maal kahurid otseselt ei paugu ja kaklust füüsiliselt ei ole, on need sõjakad ja kaklevad emotsioonid ometi ka meie möödunud aasta märksõnad. Olukorrad, kus tolerants ja mõistmine, teise inimese eripäraga arvestamine, tarkus, hellus ja headus üksteise vastu asendusid jabura enesekehtestamise, teravuste, solvangute ja tegudega, mida võiks isegi lihtlabaseks lolluseks tituleerida.
Jõulurahu on küll selline asi, mis võiks olemas olla, ja seda kuulutatakse siin ja seal ka välja. Kuid kas see rahu on ka meie südames, kas see rahu on meie sees nii, et laseb armastuse väel tegelikult meie sees kasvada ja mitte vaid moe pärast rahust rääkida?
Eestlase häda on selles, et ta hakkab heaks aeg-ajalt. Eriti jõulude ajal. Aga mõtteviisi kui sellisega, mis oleks väheke haaravam ja laiema spektriga kui vaid vaestele sokipaari annetamine ja kodututele koertele söögipaki viimine, eestlast õnnistatud ei ole.
Me muretseme palju oma kestmise pärast, oma identiteedi ja eksistentsi pärast. Kuid oleme kogu selle muretsemise taustal unustanud, et tegelikult hakkab kõik peale mitte füüsilisest valmisolekust kesta, vaid vaimsest oskusest ennast määratleda, tunnetada, väärtustada ja läbi selle tagada jätkusuutlikkus rahvana. Ja selles vaimses on suur roll armastusel. Armastuse väel. Alates sellest, et oskad iseennast armastada ja läbi selle õpid ka teisi armastama. Igasuguseid teisi – kõiki, kes meist erinevad ja keda võiks tahta ja püüda mõista. Ka neid, kes ehk meie väärtusi ei kanna, erinevad meist oma elamisviisi, vaadete, uskumuste poolest.
Me ju ise tahame ka, et teised meie eripära hindaksid ja meid armastaksid ja väärtustaksid just sellistena, kui meie oleme. Siis ei jäägi muud üle: et saada seda tunnustust teistelt, tuleb ka ise anda. Tuleb ise ennast armastuse väe kätte anda. Ja mitte ainult jõulude ajal.