Kirjad Euroopast: Rahu, ainult rahu, ütleks Karlsson
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui kaugemalt koduse Eesti peale vaadata, siis kipub tõesti huulile Karlssoni legendaarne ütlemine.
“Pärast-valimisi-kakelung” kodus tundub mõttetu ja lapsik. Just nagu kodus uue rahva mandaadi saanud poliitikud ei olekski enam koduse Eesti eest väljas. Selle eest, et kodus oleksid olemas tarkus ja parimad lahendused. Jauratakse mingite valimisaegsete loosunglike seisukohtade pärast, reaalsus jääb kuskile kaugele seljataha ja asjatundjate spetsialistide targad nõuanded samuti. Kõik on jätkuvalt politiseeritud, just nagu enne valimisigi. Ei taha vaibuda see kodune infosõda.
Ometi on elamiseks vaja rahu ja kainet mõistust, head tahet ja asjatundlikkust. Ei saa majanduses mürgeldada maksude ja muude eluliste asjadega, kui on ilmselge, et üks vale otsus toob kohe kaasa terve rea järgnevaid jaburusi. Nii ka sotsiaal- või muudes sfäärides. Paraku ei ole populistlik maailmakäsitlus veel üheski riigis õnne õuele ja õitsengut kaasa toonud.
Vana Euroopa elab aga omasoodu, rahulikult, sest siinne poliitiline kultuurikiht on oluliselt paksem, kogemustepagas hakkama saamiseks rasvasem ja inimesed, paraku, stoiliselt rahulikumad. Belglased müttavad juba oma aedades ja kaklevad hoopiski selle pärast, et keegi krutskimees on välja andnud raamatu kõige koledamatest Belgia majadest. Miks see belglastele nii närvidele käib? Lihtsalt seepärast, et belglane on kõige uhkem oma kodukultuuri, aia ja kauni majapidamise üle ja kui keegi julgeb seda pühadust oma vaatevinklist kõigutada, siis on see probleem.
Kuid ka see “kaklus” on rahulik. Igapäevaelust nagu mööda voolav. Igapäevaselt on kõik ju paigas. Elu veereb kui hernes oma argist rada pidi ja inimesed on rahul iseenda ja oma tavalise elamisega. Ootavad soojade ilmade tulemist ja jäämist. Vaatavad üksteisele tänaval naeratades otsa, ka võõrad, lehvitavad autojuhtidele, kes vastu viipavad ja jalakäijad rõõmsalt üle tee lubavad. Naudivad igal võimalikul juhul kaaskodanike seltskonda kas klaasikese hea Belgia õlle või veiniga lähima kohviku õueterrassil, ninad pilvede vahelt kiduralt piiluva päikese poole püsti.
Rahu, ainult rahu on Euroopa inimeste meeles.