AJAKAJA: Asjad, millest ei räägita
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ühel hommikul tuli kolleeg tööle, jälle kord räsitud olekuga ja kurb. See ei olnud esimene kord sedasi. Aga kuna keegi teemat kunagi jutuks ei võtnud ega pärinud, miks inimene nii morn on, siis nii ta jäi.
Kolleegid arvasid, et ta lihtsalt töötab liiga palju ja et ongi selline tõsisem inimene. Aed ja suur majapidamine, palju tööd, lapsed, sugulased. Arvamise järgi ideaalne elu, mille üle oleks patt nuriseda. Ideaalne elu n-ö stereotüüpse eestlase arusaamise järgi: töökas mees, kaunis kodu, tublid lapsed. Mida siis veel võiks tahta? Või peaks tahtma?
Sama päeva õhtul tabasin aga kolleegi üksinda kontorilaua taga istumas – olin unustanud märkmiku maha ja läksin ootamatult tööle tagasi, kust siis nutva kolleegi leidsingi. Ääriveeri alustasin juttu – olin tabanud ta hetkel, mida tavaliselt teiste eest varjata püütakse. Olin tabanud ta nõrkusehetkel.
Tasahilju hakkas mu ees lahti rulluma tubli eesti naise elu. Elu, mis toimub suletud uste taga ja millest kõrvalseisjad harva teada saavad. Füüsilisi jälgi selles juhtumis ju ei olnud. Olid vaid sõnad. Sõnad, mis tegid haiget niimoodi, et naine plaanis enesetappu. Tuge ei osanud otsida, kurtma ei osanud kuskile minna. Kannatas ja vaikis ja tegi halva mängu juures head nägu.
Viimasel ajal on järjest rohkem ja rohkem hakatud rääkima kuritegudest, mis klassifitseeruvad lähisuhtevägivallaks. Seni räägime rohkem siiski otseselt füüsilistest juhtumitest, aga järjest rohkem on kõneainet pakkumas ka verbaalsed vaenamised. Füüsiliselt abikaasa käest peksa saanul on jäljed olemas. Hinge tekitatud haavad aga väga sageli välja ei paista. Lisaks, enamasti käivad füüsiline ja verbaalne vägivald koos.
Politsei statistika ütleb, et lähisuhte vägivallaga seotud kuriteojuhtumite arv kasvas möödunud aastal võrreldes 2014. aastaga enam kui kümnendiku. Samuti möönab politsei, et pühade ajal suureneb lähisuhte vägivalla juhtumitest teatamine oluliselt. Reaalsuses on see tõenäoliselt jäämäe veepealne osa.
Mitte keegi ei tea, kuipalju meil sellist vägivalda tegelikult on, sest ilusa perekondliku fassaadi taga võib olla palju sellist, millest ei räägita. Ja mida teised märgata ei oska või ei taha.