Kodanikudiplomaadid naasid soojade mälestustega
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kodanikudiplomaatia missioonil “1000 eestlast Peterburis” osalenud sadakond saarlast on õnnelikult kodus tagasi ja reisiga väga rahul.
Peterburis käisid Saaremaa meeskoor SÜM, Kuressaare linnateater, Silja oma bändiga, Salme segarühm Varbarööm ja meesansambel Söstrad. Salmekatega koos külastas Neevalinna ka Saare vene seltsi harrastusteatritrupp.
SÜM-i koorivanem Tiit Aavik ei olnud reisi kirjeldamisel soojade toonidega kitsi. “Väga võimas üritus. Suurepärane punkt koori hooajale! Sellelt emotsioonilt on hea jälle sügise peale mõtlema hakata,” ütles ta.
Peterburi Jaani kirikus toimunud kontsert oli Aaviku hinnangul üks võimsamaid koori ajaloos. “Nii mõnigi mees tunnistas, et kananahk oli mitme loo ajal ihul. Seda ei juhtu just sageli,” nentis ta ja lisas, et kontserdi õnnestumisele aitas kindlasti kaasa ka praktiliselt täismaja, mis kohalike sõnul pidi olema üsnagi harukordne.
Paljud koori liikmetest ei olnud kas üldse Peterburis käinud või jäi eelmine külastus paljude aastate taha. Aaviku sõnul olid nende päevad linnaga tutvumisel väga tihedasti sisustatud ja muljed on suurepärased.
Üritus “1000 eestlast Peterburis” kulmineerus piduliku koosviibimisega Peterburi etnograafiamuuseumi saalis, kus õhtu lõpetuseks esines ka paljude eestlaste armastatud artist Mihhail Bojarski. “See oli võimas ja seal oli ka kohalik eestlaskond arvukalt esindatud,” rääkis Aavik.
Kuressaare linnateater astus lasteetendusega “Rääkivad riided” üles Balti majas. Teatri kunstiline juht Aarne Mägi tunnistas Saarte Häälele, et lavastuses on üsna oluline roll tekstil, mille kohta oli tehtud küll sisukokkuvõte, kuid tõlget etenduse ajal ei olnud, mistõttu ta pisut kartis, kuidas tükk vastu võetakse. Aga vaatajad jälgisid huviga, ka lapsed. “Ma olen väga tänulik näitlejatele,” sõnas Mägi, kellele tegid heameelt ka etenduse järel öeldud siirad tänusõnad.
Näitemängu esitati väikeses, 120-kohalises saalis, mis polnud Mägi sõnul kaugeltki täis. Väga arvuka publikuga ei saanud uhkustada ka Saare vene seltsi ja Salme vallateatri koostööprojekt, etendus “See, kes avab ukse”.
A2 rohelises hallis ühes Anne Veski, Tanel Padari ning The Suni ja Avenue`ga esinenud Silja Vipre ütles, et tegu polnud ehk tema karjääri arvukaima publikuga, aga rahvas oskas etteastet nautida. “Värk oli nii vinge, kui olla saab. Minu elu suurim lava, suurim saal ja muidugi korralduse pool ka ideaalne,” nentis Silja, kes on kolme päevaga, mis olid täis nalja, naeru, muusikat ja seiklusi, väga rahul.
Ettevõtmise initsiaator Meelis Kubits ütles Kadi raadio saates “Keskpäev”, et Eesti ja Peterburi vahel on niivõrd intiimsed, kammerlikud ja sõbralikud suhted, mida ei saa hinnata riikidevaheliste suhete kontekstis. “See väike initsiatiiv on jõudnud kõrgetesse kabinettidesse ja saanud sealt toetust. Mitte midagi halba ei ole see kaasa toonud,” nentis ta.
Kubitsa sõnul oli Peterburi sõidu peamine eesmärk hirmude ja sõjahüsteeria vähendamine avalikus ruumis. “Mõte oli akent pisut avada, lasta sisse värsket õhku, et inimesed saaksid ise hinnata, mis pilt siis kohapeal avaneb ja kuidas inimesed meisse suhtuvad,” ütles ta.
Järgmistest kodanikudiplomaatia võimalikest sihtkohtadest rääkides märkis Kubits, et ilmselgelt on nõudlus alternatiivse läbikäimise järele, mis toetab riikide ja linnade vahelisi suhteid, väga suur, aga paraku on sellise ettevõtmise majanduslik mudel üsna keeruline. Veksleid välja andmata tõdes ta, et põnevaid piirkondi on ka Euroopas, aga kindlasti on üks koht, kuhu varem või hiljem jõutakse – Gruusia.
Kertu Kalmus, Mehis Tulk