Andres Kuusk: ma tegin haldusreformi juba ära
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Leisi kandist pärit Andres Kuusk juhib ERR-is üht emotsionaalsemat saadet, mis iga nädal uudisekünnise ületab. Vaid vähesed teavad, et tema üks esimesi töökohti oli Kaali kooli kehalise kasvatuse õpetaja.
“Kuule, mida sa endaga ikka tegid?” küsib teine Eesti telemaastiku staar Roald Johannson Andres Kuuselt, kui telemajas ühte lifti satume. Küsimuses on süüdi Kuusk ise, kes “Foorumi” hooaja alguses tegi saatele reklaami teatega, et muutunud on palju. Ka tema kehakaal.
Kuidas Andres Kuusest kergekaallane saanud on
?
Pean sissejuhatuseks tunnistama, et kasutasin seda “Ringvaate” lülitust ära täiesti teadlikult. Meil olid “Foorumi” saate ajad tohutult muutunud ja peast käis läbi selline kiiksuga mõte. Kui ma muidu endast kunagi televisioonis ja mujal rääkida ei armasta, siis nüüd oli kaal tõesti alla läinud ja mõtlesin, et teeme sellise väikese nüansiga loo.
Mida sa endaga tegid siis?
Tegelikult on lugu lihtne. Ma olin ennast käest ära lasknud, käisin 113 kilo peal ära. Nägin välja nagu murumuna. Tegelikult sellist kõlksu, et hakkan nüüd dieeti pidama, mul ei käinudki. Kõik tuli samm-sammult. Esimene trikk oli see, et hommikul tuleb kõht täis süüa. Tervislikult. Putru, marju, seemneid.
Siis lõuna ajal kõht täis. Ma kohe ei kannata nälgimist. Ma võtan pigem kala kui liha. Kala ma söön palju. Õhtused näksimised jäid ära. Õhtuse näksimise asemel võtan pigem porgandi või õuna. Saarlane on ikka õllesõber ka, seda olen samuti piiranud. Klaasi veini luban alati, hea meelega. Kahe aastaga läks 20 kg, praegu olen 93 kandis. Kogu aeg oli nagu kaks ämbrit midagi kaasas. Kohutav trennimurdja ma ei ole, pigem olen ma kõndinud. Jälgin, et päeva sammud täis saaks.
Sporti ei tee?
Jõusaalis ei käi, suusad panen alla mõne korra aastas. Ratast armastan ja rulle meeldib sõita. Jooksumees ma küll ei ole, kuigi olen ju kõrgema haridusega kehalise kasvatuse õpetaja. Aasta aega olin Kaali koolis kehalise kasvatuse õpetaja.
Ma olen vist rääkinud ka kuskil, et mu esimene haridus oli kehakultuur. Esimese aasta sellest veetsin siis tööteenistuses. Olin Saaremaal Kaali koolis 17-aastase poisijussina. Tõukasime tüdrukutega kuuli ja tegime kõiki asju, mängisime võrkpalli, jooksime.
Pean tunnistama, et eks see kehakultuuri õppima minek oli hiljem natukene selline huupi minek. Mul ei olnud head ideed, mida õppima minna. Perekonnas oli samas sees, et peab minema kõrgkooli. Sporti ikka tegin. Kergejõustikku, ujumist päris tugevalt, korvpalli mängisin. Kehalise õpetajad olid mul Leisi koolis Vaha Väino ja Toivo Lepp.
Kaali kooli läksid siis ikkagi sõjaväe eest pakku?
Maaõpetaja ametikoht andis sel ajal armeest vabastuse. Minu aastakäigust osa läks veel Nõukogude armeesse ja osa mitte. Ma naeran, et lõppkokkuvõttes ma ei ole sõjaväest viilija ikkagi olnud. Olen hiljem oma töö tõttu käinud terve armee jagu kriisikoldeid läbi, ma olen nagu rehabiliteerinud ennast.
Sa oled Leisi poiss?
Leisist kolm kilomeetrit eemalt Tombast, kui päris täpne olla. Ema on mul üle 20 aasta Leisi koolis olnud, praegu on pensionär. Isa enam ei ole, aga ta oli agronoom. Õde Kersti on mul laulja, Ülle on õpetaja ja Elle koolitab kokkasid.
Kuidas Saaremaa sulle sinna mandrile paistab?
Saaremaal on mingisugune värskus, mida mujal ei ole. Kui sa ise Saaremaal elad, siis sa ei pane seda tähele, kui äge seal kõik on. Mul on mulje, et see miski läheb järjest ägedamaks.
Mõnes mõttes on saarele minek nagu tagasiminek looduse ja loomuliku elukorralduse juurde. See on tegelikult see, millest sa linnas olles puudust tunned.
Linnas on küll suured ja vilkuvad tuled ja sa saad teha asju, mida maal ei saa. Ma olen alati seda öelnud, et mulle tundub, et linnas on natuke selline mänguelu, päriselu on tegelikult ikkagi linnast väljas.
Kui palju linnas neid päriselu muutusi ja probleeme tajub?
Mina oskan seda tajuda. Võta kasvõi koolide näide, mida ma ikka kasutan.
Näiteks Leisi keskkooli ja Orissaare gümnaasiumi saatus. Tallinnast vaadates tundub, et mis seal siis on, mõnikümmend kilomeetrit vahet ja miks ei võiks olla vaid üks kool. Kui ma mõtlen enda peale, siis kooliajal sattusin Leisist Orissaarde ühe korra aastas võistlustele ja siis paar korda sõitsin ekskursiooniga läbi. Lähedal küll, aga samas nii kaugel. Kõik ei ole nii lihtne, kui kaugemalt paistab.
Palju Tallinna inimesed saarlaste muredest üldse aru saavad?
Kindlasti ei taju neid eriti inimene, kes on elanud terve elu Tallinnas. Väikese koha toimimise loogikat ei õpi tunnetama ka siis, kui sa suvel kaks nädalat suvilas veedad.
Kas poliitikud saavad sellest aru, et tegelik Eesti on kusagil mujal, Tallinnast kaugemal?
Mina sellist üldistust teha ei taha. Ma ei ole kunagi nõus lahkama poliitikat niimoodi, et kõik on võõrandunud ja kaugenenud. See ei vasta tõele. Poliitikas on palju südametunnistusega ja aatelisi inimesi. Kogu probleemi olemus seisneb ju selles, et poliitik võib ju aru saada, et elu on ka Tallinnast eemal. Küsimus on selles, mida ja kuidas teha saaks. Vaidlus käib alati selle üle, et kas see riik peab minema kohapeale inimeste elu paremaks tegema või peab ta pigem looma inimestele keskkonna ja siis inimesed toimetavad ise või leitakse mingisugune ühisosa.
Haldusreform – milline on sinu seisukoht?
Minu isiklik seisukoht on esmalt see, et seda on vaja. Selles ma enam ei kahtle. Keeruliseks läheb siis, kui me hakkame tulevasest korraldusest rääkima. Transport, keskused. Selge see, et mingisugused teenused peavad inimesel olema ikka käe-jala juures. Kõik teenused ei saa väikestest kohtadest, inimeste juurest ära kaduda. Dubleerimist tuleb samas vähendada. Võtmeküsimus ongi ikkagi see, et mis on teenuste loetelu, mis peab ja jääb inimestele kättesaadavaks. Tegelikult vajab see veel selgitamist.
Naljaga pooleks võib öelda, et mina tegin haldusreformi ära juba kooli ajal. Käisin Kuressaares kõigepealt kolm korda nädalas lastemuusikakoolis. 40 km bussiga. Kuna Leisis ei olnud siis veel ujulat, käisin veel laupäeviti linnas ujumas.
Saad sa aru, miks osa inimesi ühtset suurt valda ei soovinud?
Ma saan väikeste kohtade omavalitsusjuhtide hirmudest täiesti aru. Selge on see, et mingid asjad lähevad inimesest kaugele. Ükskõik kui ilusaks me ei ürita seda pilti teha, seda on aus inimestele välja öelda. Suurt pilti vaadates peame me jälle aru saama, et rahvastik vananeb ja inimesed lähevad minema, me lihtsalt ei suuda vanal moel seda riiki ülal pidada. Seal tuleb eristada seda minu väikest pilti ja riigi suurt pilti.
Kas sul on “Foorumit” juhtides alati olemas oma seisukoht?
Absoluutselt. Ei saa olla inimest, kellel ei ole olemas seisukohta. Ka see on teada, et ajakirjanikul on õigus maailmavaatele ning lõpuks ka ajakirjanik teeb valikuid. Mis puudutab saateid, siis minu roll on tuua välja probleemi olemus ja üritada aru saada, mis on need ühisosad ja seisukohad.
Kas sa saad alati aru ka, mida need poliitikud sinu ees räägivad? Kas vahel seda “pilt on, aga heli ei ole” tunnet ka ette tuleb?
Saan üldjuhul ikka aru. Vahel ma ei saagi kõike teada. Kes mida omavahel kuskil komisjonis on rääkinud. Läheb vahel ka segaseks, aga see on osa saatest.
Kuidas on ennast televiisorist vaadata?
Jätkuvalt väga kummaline. Sellega ei harju vist mitte kunagi. Öeldakse, et kõik teleinimesed peavad natukene edevad olema. Mul on see edevus olemas, aga see seisneb pigem selle sõnumi toomises, loo toomises. Suhtumises, et mina leidsin kihvti loo ja mina räägin teile selle.