KÕNE IFFILE: Kas kehtestame ka soola- ja piimamaksu?

Täna räägime Iffiga ehk Muhus elava muusiku Ivo Linnaga valitsuse kavast maksukoormust tõsta. “Kui maksud hakkavad aga ettevõtlust segama, on probleem halvas majanduspoliitikas,” leiab muusik Ivo Linna.

Maksude teemal ei ole ma mingi ekspert hinnangut andma, tavainimese seisukohalt on mul aga muidugi oma arvamus.

Ühest küljest muidugi – riik püsib tänu maksudele. See on nii olnud läbi ajaloo ja selle vastu midagi teha ei ole. Lojaalsete kodanikena me loomulikult maksame riigile makse. Samas, maksude suurenemine ja lisandumine ei meeldi mitte kellelegi.

Mõistusega võid ju aru saada, et riigieelarvet tuleb täita ja maksud peavad laekuma. Kui maksude tõstmine ja lisandumine aga pärsib ettevõtlust ning on tavatarbijale järjekordne löök allapoole vööd, siis on see halb otsus. Hinnad tõusevad ju paratamatult.

Kui maksud hakkavad ettevõtlust segama, on probleem halvas majanduspoliitikas.

Magusamaks on minu meelest üks väljaimetud asi – riigikassat täidab see küll, aga vaevalt see kedagi vähem limonaadi jooma paneb. Mida on meile näidanud ajalugu: keelud ja käsud ei ole kunagi aidanud. Võtame näiteks alkoholitarbimise: on ju tehtud tohutuid ponnistusi, et inimesed seda vähem jooksid. Keeluseadus ei ole mitte kunagi ja mitte ühelgi maal aidanud joomist vähendada. Gorbatšov ütles, et inimestele tuleb anda rohkem mahla. Et toodame aga rohkem värve ja pintsleid, et vabal ajal hoopis maalitaks. Teame ka, mis juhtus Ameerikas kuiva seaduse ajal, mis toimus Soomes. Jah, suhkur on organismile kahjulik ja selle tarbimist tuleks vähendada, aga ükski limonaad ei jää ostmata ja joomata ka siis, kui selle hind tõuseb. Mis siis teha? Suhkrut sisaldavate jookide tootmine keelata? See on võimatu ega vii kuhugi. Sama hästi võiks ju kehtestada soolamaksu. Mõned arvavad, et piima joomine on kahjulik, eriti täiskasvanud inimesele – kas teeme siis piimamaksu ka?

Kunagi on olnud raadio- ja televiisorimaks, vahepeal oli õhus autode maksustamine.

Pakendiaktsiisi tõus on kahe otsaga asi. Pakenditega on asi tõepoolest hulluks läinud – iga asi on pakitud mingisse kilesse või karbikesse –, see on tohutu raiskamine. Muidugi tahavad tootjad oma kaupa võimalikult efektselt välja pakkuda, aga saaks palju lihtsamalt. Samas olen selle poolt, et kõiki tootjaid ei löödaks ühe mütsiga, vaid vaadataks ratsionaalselt, mis pakendit milleks tarvis on. Kuidas sa näiteks mett papi või paberi sisse pakid?

Kardan, et kabinettides sündinud ideedest riigi majandusliku olukorra parandamiseks tolku tihtipeale ei ole.