KÕNE IFFILE: Täna räägime Ivo Linnaga heast ja halvast muusikamaitsest

Ivo Linna
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ma arvan, et paljud inimesed leiavad, et just nende muusikamaitse on see kõige parem ja kõige õigem, aga see ongi igavese vaidluse teema. Mõned ütlevad, et on olemas hea maitse, teised, et on olemas halb maitse, ja siis on neid, kes ütlevad, et maitse üle ei vaielda.

Arvan, et see, millist muusikat keegi armastab, sõltub väga palju sellest, millise tüübiga tegu on. Milline on iseloom ja millised on lapsepõlves kuulatud muusika mõjutused. Ma ei saa üle ega ümber ajast, kui olin väikene poiss ja minu vanem vend mind muusika osas haris. Nii palju, kui tollal kätte saada oli, mängis mulle džässi, svingi, bluusi. Ja see on see pagas, mis moodustab tegelikult rock’n’rolli alustalad ka. Sinna otsa veel minu kasvamise aeg, kus olid biitlid ja Rolling Stones. Kõik see mõjutas, sest noor inimene on väga aldis vastu võtma kõike seda.

Aga muusika ei jää ju pidama. Kogu aeg tehakse juurde ning stiilid muutuvad ja arenevad. Kui omal ajal tuli Boney M., siis mõtlesin, et küll on jube värk, ainult üks tümakas. Praegu, kui kuulen, siis on Boney M. väga sümpaatne meloodiline estraadiansambel, võrreldes mõne tänapäevase tümakaga.

Pärnus Weekend oli ju puhas elektroonilise muusika festival. Minule see muusika peale ei lähe, olen lihtsalt vanaks jäänud ning ei suuda seda hingega kuulata ega armastada. Olen esinenud ööklubides, nüüd enam mitte, jumal tänatud, aga siis, kui vaheaegadel on tümakas tööle pandud, siis olen tundnud, et ma ei talu seda. Mõjub mu sisikonnale halvasti lihtsalt.

Muusikast rääkides on veel väga tähtis see, millest lauldakse. Siinkohal teeksin küll vahet heal ja halval maitsel. On ju väga palju artiste, kes laulavad erakordselt häid tekste. Ja see läheb peale rahvale. Samas on ansambleid, kes allapoole vööd labaste tekstidega ja ropendamisega püüavad publikumenu saavutada ja saavutavad ka. Kui on õhtune pidu kuskil vabaõhulaval, kus kõikidel on käes siider või gin-toonik, siis läheb selline muusika peale. Aga seda ma pean labaseks maitseks.

Maailmas leidub siiski väga palju erinevat muusikat ja igasuguseid artiste. Olen leidnud enda jaoks selliseid, kes on müstiliselt head ikka mehesti, nagu meil Muhus öeldakse. Kui olen aga autoroolis ja on pikk tee, siis selleks, et keskenduda sõitmisele, panen ma Klassikaraadio. See on äärmiselt hariv ja suur kunst minu jaoks ning seda nautida on võrratu. Ma muidugi ei ütle, et hakake nüüd kõik klassikat kuulama ja ma pole selle ala suur spetsialist, aga mulle endale väga meeldib seda nautida.

Eks raadiojaamade töö on muidugi üsna tänamatu. Minul läheb näiteks nägu naerule, kui lastakse vanu lugusid, mille esitajad on meie hulgas lahkunud: Georg Ots ja teised. Mul tekivad sellega seoses mälestused, assotsiatsioonid. Samas mõni noor viskab pärast seda raadio vastu seina ja ütleb, et miks te tümakat ei lase.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles