KÕNE IFFILE: Muhulased tegid õige valiku

Saarte Hääl

Täna räägime Iffiga valimistest ja sellest, kuidas ta seekordsete valimiste tulemustega rahule jäi.

Vene ajal tuli üsna sageli ette, et ma valima ei läinudki. Toona polnud ju absoluutselt vahet, kelle poolt sa hääle annad. Kui Tallinnas elasime, siis me neid inimesi, keda valima pidi, ei teadnud ega tundnud. Teatud protsent oli kandidaatide seas töölisi, teatud protsent haritlasi ja nii edasi. Nõnda see valimistsirkus käis.

Kuna poes oli valik väike, püüti inimesi valima meelitada ka defitsiitse kauba abiga. Võis juhtuda, et said valimiste päeval apelsine või kilo viinereid. Siis olid õnnega koos.

Nüüd, Eesti Vabariigi ajal, on mul valimised jäänud vahele vaid kord-paar mingi sõidu tõttu.

Kui vähegi võimalik, siis ikka lähen valima ja ikka kohapeale.

Küll ma ka selle elektroonilise hääletamise ära õpiks, aga mulle meeldivad need “päris valimised”.

Seekord käisime hääletamas sellel õigel valimispäeval, pühapäeval. Et valimispäev on sündmus, näitab kasvõi juba seegi, et valimiskomisjoni daamide näod on elevust täis.

Meil abikaasaga ei olnud küsimustki, keda valida – toetame oma Muhu vallavanemat Raido Liitmäed, kes on jätnud oma senise tegevusega väga hea mulje. Ta on tegus ja arukas inimene.

See, et Raido Liitmäe kõige rohkem hääli sai, mind ei üllata – rahvas on väga tema poolt.

Minu meelest on Muhu tänu tema oskusele panna valla juhtimise meeskond korralikult tööle viimaste aastatega tohutult arenenud. Muide, minu arvates on Muhus elu nii hea, et siin on väga raske välja mõelda, mida veel muutma peaks.

Mina leian, et on hea, et tüüri juurde ei tule uut meeskonda, kes hakkaks kõike enda moodi ümber korraldama. Sest iga reform, osutugu selle tulemus lõpuks ka paremaks, lööb algul asjad ju täiesti segamini. Valla stabiilsust silmas pidades on hea, kui starti asub seesama, spetsialistidest koosnev “võistkond”, kes Muhu elu-olu läbi ja lõhki tunneb.

Selge see, et kõik jäävad vanemaks ja mingil hetkel peab kaader vahetuma. Samas pole kasulik, kui see liiga tihti toimub.

Kõige rohkem ajavad mind naerma sellised asjad, nagu meil vabariigi valitsuses toimuvad – et täna oled sa põllumajandusminister ja homme juba kaitseminister.

Mina usun sellisesse valitsusse, mis koosneb spetsialistidest – inimestest, kes oskavad asja, kel on vastav haridus. Mida aga arvata, kui kaitseministriks saab inimene, kes ei ole isegi armeeteenistust läbinud? Ta peaks ikka sõjaväe-elu ära maitsma, et teada, mis see on.

Üksnes hiilgavatest juhioskustest ei piisa – et muudkui juhid, vahet pole, keda või mida.

Saaremaa valimistulemustega ma ajapuuduse tõttu kahjuks kuigi hästi kursis veel ei ole. Tean, et mu kallis kooliõde Tiiu Aro sai nii palju hääli, et pääses volikogusse. Ta on tark ja tubli naine.