Õlletegu pole käkitegu

Gunnar Siiner
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
MINIÕLLETEHAS: Kääritusnõu, pruulmeister Martin Orn ja meskimise anum.
gunnar siiner
MINIÕLLETEHAS: Kääritusnõu, pruulmeister Martin Orn ja meskimise anum. gunnar siiner Foto: Saarte Hääl

On laupäeva hommik Tallinna külje all Murastes, kell läheneb kümnele. Kolmetoaline korter muutub ühtäkki väikeseks laboriks: kusagil nurgas soojeneb linnaste loputusvesi, teises nurgas soojendab teine masin vett meskimiseks.

Martin Orn, Saaremaa mees, näitab veel hulgaliselt teisigi vahendeid, mis koduseks õlleteoks vajalikud. Näiteks refraktomeeter, millega saab meskimise ajal mõõta, palju linnastest suhkrut on kätte saadud. Tõenäoliselt saab sellega ka inimese kainust mõõta, sest purjus inimene ei suuda seda sõna lihtsalt välja öelda.

Umbes pooletunnise teoorialoengu järel hakkab aju sel inimesel, kes on harjunud õlut poest ostma, kokku jooksma. Üks on selge. Õlletegu on muutunud teaduseks ja mälestused kusagil nõgises saunas rokase molli ees istuvast mehest on ajalooks saanud.

Pilsnerit täna ei tee

Kuna täna tehtud õlu saab õige kenaks alles jõulude paiku, sünnib Martinil otsus, et pilsnerit tegema ei hakka. Valituks osutub ale-tüüpi* õlu, millele idee kohaselt hakkavad veidi aktsenti lisama Ameerikast pärit puuviljase alatooniga humalagraanulid...

Loe edasi laupäevasest Saarte Häälest.
Kommentaarid
Copy
Tagasi üles