Rein Kirst: olen teinud tööd nii, et ei peaks punastama
2. veebruar 2018, 02:22
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Saaremaa aasta ettevõtte 2017 asutaja ja praegugi selle juhatuses kaasalööv Rein Kirst on üdini metsamees, kes enda sõnul elanud terve elu metsa sees. Tunneb linde nende ladinakeelsete nimetuste järgi ning ammutab energiat kunagi ema ja isa istutatud puudest. Tööd on ta aga teinud nii, et pärast poleks vaja häbeneda.
Firma sündis aastal 1992. Sellest on hulk aega mööda läinud.
Nojah, kaua tehtud kaunikene. Me pole ainus metsanduslik ettevõte siin ja areng võtab konkurentsitingimustes ikka aega.
Kui mõtleme end tagasi aastasse 1992, kuidas siis pilt metsanduses oli?
Kui tegime Taivo Uljasega, kes on senimaani mu suurim sõber, firma, siis olime ainukesed. Ka Saaremaa metsapunkt või mis see siis eksisteeris, eksportis oma puitu meie kaudu. Üsna pea tekkis aga palju ja huvitavaid konkurente, kes ei väsinud meie uksi kulutamast.
Paljud neist alles on?
Vist null.
Kas mõte hakata metsaga tegelema oli teie või Taivo jagu?
Mõtte, et teeksime ettevõtte ja hakkaksime ekspordiga tegelema, istutas mulle pähe üks Saaremaalt pärit suur ärimees Jõeleht, Kaido. Tema nimetab mind oma õpetajaks, aga mina ütlen, et Kaido on minu õpetaja.
Asi oli nii, et meie hulgast lahkunud Julius Lehtsi, kes oli põlluvalitsuse peametsaülem, delegeeris kolhooside puiduekspordi korraldamise minule kui Kaarma kolhoosi metsaülemale. Sain sellega hakkama. Ja siis ütles Kaido Jõeleht, et kuule, Rein, mis sa vehkled seal, tee oma firma ja hakka asja oma firma alt ajama. Mulle meeldis see mõte ja nii me tegimegi. Sealt ka firma nimi – Rein ja Taivo, Reta.
Taivo siis loobus?
Kindlast töökohast on väga raske loobuda alles lapsekingades oleva eraäri kasuks, kus pead ise kõige eest vastutama. Kas saad sellega hakkama või ei saa, ka ei tea. Tean seda omast käest, sest olin sunnitud selle otsuse lõpuks tegema, kuna äri läks nii suureks.
Hirmus ei olnud?
Oli küll. Kui praegu tagasi mõelda, siis teades, mille kõigega on tulnud tegeleda äri ajamise jooksul, siis ma ei julge 100 protsenti öelda, et ma teist korda hakkaks seda tegema.
Olite toona ka üks suuremaid Saaremaale valuuta sissetoojaid.
Jah, algusaastatel oli küll nii.
Olite siis rikas mees ju…
See raha ei tulnud minu tasku. Midagi pudises, aga maksime päris kõva kooliraha. Müüsime Soome ja Rootsi ning Soomest saime kõvasti vastu pükse. Ainult tänu sellele, et kaks viimast laevatäit saime Rootsi müüa, tulime plussi.
Tegime ka väikestviisi muud äri, näiteks bensiini tõime. Sel ajal oli bensiin Saaremaal defitsiit, näiteks põllumajandusettevõtted ei suutnud osta suurt kogust korraga, mis oleks olnud odavam. Aga meie tõime korraga terve suure autotäie ja jagasime selle nelja majandi peale ära. Tegime eelkokkulepped ja nad maksid tasapisi ära.
Mis seal Soomes juhtus?
Arvan, et seal võis olla selline teineteise mittemõistmine ses mõttes, et me ei olnud päris kursis, mis tingimustel Soome vabrikud ostavad, mis parameetrid peavad puul olema. Aga rootslastega klappis, võib-olla olime siis juba lihtsalt teadlikumad. Neile müüsime hiljem. Siis aga äri soikus, mingi paus tuli terve vabariigi peale puidueksporti, 1994. aastal läks jälle lahti.
Kui võrrelda puidu- ja metsaäri siis ja praegu, kas on midagi sarnast veel?
Sel ajal oli võib-olla natuke metsikum konkurents siin. Nende hakkajate meeste vahel, kes kõik tahtsid eksportima hakata. Otseselt katust pakkumas ei käidud, aga meile sisendati, et pankrot on kohe tulemas, sest nemad hakkavad nüüd sellise ja sellise raha eest ostma ja kui meie neile oma puitu, mis laos on, ei müü, siis see lihtsalt kõduneb ära. Olid suhteliselt tuntud inimesed, aga ma jätaks need nimed enda teada.
Kui te nendega tänaval kokku juhtute, tere ikka ütlete?
Loomulikult. Ma üldiselt ei ole selline inimene, kes jääb rusikat taskus kandma. Kui mulle ei tehta otseselt füüsilist või verbaalset rünnakut, siis pean seda loomulikuks tolleaegseks äritegemise viisiks. Aktsepteerin seda, et nad proovisid igatpidi. Ja ei läinud läbi.
Kui Taivo Uljas ärist loobus, sai teie kompanjoniks poeg Andres.
Ta ostis jah Taivo käest osa välja ja sai 50% osanikuks ning läksime edasi. Tema oli väga vaimustatud sellest. Kui alustasime Taivoga, käis Andres EPAs, lõpetas 1994. siis oli meil juba ammu kokku lepitud, et tuleb meile vähemalt niisama tööle.
See on ju tore, raha jääb perekonda. Teistpidi jälle, kui on tüli majas, seda hullem, kui omad riidu lähevad. Kas puiduäris on palju võimalusi omanikel tülli minna?
Võib-olla. Mul kogemusi pole.
Aeg 1992. aastast siiani on olnud huvitav, kui palju on olnud selliseid mõtteid, et nüüd vist tuleb ära lõpetada, või pole üldse olnud?
Üldse mitte.
Reta Puit on ajanud läbi keeruliste hetkedeta?
Mitte seda. Masu ju oli. Aga olime selleks valmis, et võib nii minna. Lugesin 2007. aastal, majanduse kiire arengu ajal juhuslikult ühe Ameerika majanduseksperdi artiklit, kus ta võrdles tollast aega 30. aastate kriisieelse ajaga. Ta arvas, et 90% tõenäosusega suur kriis tuleb.
Arutasime seda Andresega ja tegime kriisiplaani, kuidas käituda. Meil oli siis juba küllaltki palju töötajaid ja liisitud masinaid, tehtud investeeringuid. Ja tegimegi plaani, kuidas toime tuleme, kui eksport absoluutselt peatub. Sisuliselt peatus ka. Välja arvatud küttepuidu osas. Tolle aja mingisuguse perioodi elasimegi üle puhtalt küttepuude müügiga.
Plaanist oli siis abi?
Jah, vähemalt ses osas, et saime rahulikult magada.
Võhikuna võib arvata, et metsaäri on lihtne. Mets kasvab ju sisuliselt iseenesest, ei ole vaja rohida ega kasta, muudkui kasvab, ja kui on õige aeg, sae maha ja pane raha tasku.
See paistab nii võib-olla hästi kaugelt vaadatuna. Paljud arvavad metsaomanike kohta seda ja vahepeal mulle isegi tundub, et riigiametnikud arvavad, et kui keegi on metsaomanikuks saanud, siis võib-olla see ei ole kõige õiglasem, et tema on omanik ja mina pole. Et ei ole vaja teda poputada ja talle mingeid toetusi maksta. Aga metsamajandus on tegelikult hoopis keerulisem ja mitmetahulisem.
Kui alustasite, tegelesite põhiliselt puidu vahendamisega. Millal tekkis mõte, et peaks ka majandamisega tegelema hakkama?
Asi arenes nii, et turule tuli palju metsamaad, müüs riik ja müüvad siiamaani ka eraomanikud, sest teatavasti on riik nii geniaalselt sättinud, et omandireformi käigus tagastatud maade kinnistuna müümisel tulumaksu maksma ei pea, aga majandamisel saadud tulult peab. Mina ei näe seal loogikat.
Kasutasime seda pakkumist ära ja soetasime endale metsamaad. Aga majandame lepingute alusel ka teiste omanike maad nii, et teeme vajalikud raied ja metsauuendustööd.
Palju teil isiklikku metsa on?
Mõnikümmend hektarit.
Olite Kaarma kolhoosis metsaülem 13 aastat. Toona metsas käies, ma kujutan ette, et vaatasite ka seda kui oma metsa.
Mina tegin seda tööd nii, et ma ei peaks tagajärgede pärast punastama.
Kust teie metsaarmastus pärineb?
Olen lapsest peale metsa sees elanud. Aga tahtsin saada bioloogiks, täpsemalt ornitoloogiks, veel keskkooliski, aga siis tuli üks Saaremaa metsamajandi insener Uno Tammiku keskkooli poiste kehalise kasvatuse tundi ja palus õpetajalt 5 minutit, et võiks rääkida. Tutvustas metsanduse õppimise ja metsanduses töötamise võimalusi samuti. Kuna minul olid keskkoolis peale matemaatika kõik ained 3 või 2+, siis kartsin ülikooli bioloogiat õppima minna. Toona oli nii, et kes ülikoolis kehvemate tulemustega õppis, see sai enamasti töötada pedagoogina, kes oli aga hästi pühendunud tarkpea, sai teadusliku hariduse.
Minul alternatiivi ei olnud, oli kas teaduslikku harru või üldse mitte ülikooli. Õpetajaamet ei oleks mulle sobinud, kuna ma ise pidevalt õpetajatega pahuksisse läksin.
Viie minutiga veendi teid siis ümber?
Istutati minusse mõte. Töötasin selle kallal mõned kuud, tutvusin metsandusõppekavaga ja leidsin sealt õppeaineid, mis mulle meeldisid või haakusid pildiga sellest, mida tahtsin tegema hakata. Ja nii ta läks.
Ornitoloogia on siiamaani hinges?
Huvi ikka on. Šokeerin siiamaani lähedasi, kui mõnda lindu näen, nende ladinakeelsete nimedega. Sellega ikka tegelen, kunagi sain Tartu üliõpilaste teaduslikus ringis isegi mingi auhinna. Tegin väikse töö metsise kohta.
Kui inimene leiab, et elu on sassis ja stress on suur, öeldakse, et mine metsa, võta puul ümbert kinni ja rahu tuleb. Usute selliseid asju?
See on tõsi. Mul on maja ees kaevu ääres üks vaher. Selle istutasime emaga, kui olin 5–6aastane. See on hiiglajäme ja laia võraga, võimas puu. Seda ma kallistan. Ja maja taga on pärn, mille istutas isa – seda kallistan ka. Mets toob tõesti hingerahu tagasi, kui see kipub ära minema.
Mõni tunneb end metsas puude keskel palju paremini kui inimeste keskel. Puudega te saate hästi läbi, kuidas inimestega?
Kasvasin üles isa ja emaga, õde on minust vanem, ta oli kaugemal koolis. Lähim talu oli 800 meetri kaugusel, sõbrad veel kaugemal. Olin harjunud üksi hakkama saama.
Väga rahvarohked kohad mulle ei istu, aga inimestega saan hakkama. Nendega, kes minu vastu vaenulikud ei ole.
Pikem intervjuu oli Kadi raadio eetris saates “Kohvilaud” läinud nädalal.