TURGUTUST AKNALAUALT

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Saarte Hääl

Aastalõpu pidusöökidest ja kevadisest vitamiinipuudusest vaevatud organism vajab turgutamist ja hiirekarva ilmast saadud masendus eemaldamist. Teeme näpud mullaseks ja paneme midagi aknalauale kasvama.

Kergesti kasvatatav on salatkress (Lepidium sativum L.). Külvist saagini ca 14 päeva. Karpi või potti külvatakse hajusalt ja seemneid ei kaeta mullaga. Hea lõigata võileivale või panna vahelduseks ühe komponendina mõne toorsalati sisse. Kiiresti saab saagi kätte ka põld-võõrkapsalt (Eruca vesicaria (L.) Cav.), mis tuntud veel nimega rukola. Sobib samuti võileivale või toorsalatite komponendiks.

Tasub katsetada ürt-allikkressiga (Nasturtium Officinala R.Br.). Viimase seemet tuleb otsida suurematest aiapoodidest. Looduslikult kasvab ta niisketes kohtades jõgede ääres ja vajab ka toas kasvatamisel sarnaseid tingimusi. Kõik need taimed ei vaja kasvuks sügavat kasvupinda, piisab 4–5 cm. Hästi sobib firma Matogard bio-köögiviljamuld või erinevate firmade külviturvas. Loomulikult on eelistatud kõik bio-mullad. Sellise lühikese kasvuperioodi jooksul mingit lisaturgutust taimedele andma ei pea, piisab substraadis olevast.

Seemneid imporditakse paljudest riikidest ja sellest tulenevalt võib kohata väga huvitavalt tõlgitud nimetusi ja erinevaid ladinakeelseid sünonüüme. Ainuüksi põld-võõrkapsal olen kohanud üle kümne erineva ladinakeelse nimetuse ja paari vigast eestikeelset. Kogu selles segadikus aitab orienteeruda taimenimede register, mille leiate aadressilt www.ut.ee/taimenimed.

Vähem levinud on kodus hernevõrsete kasvatamine. Tavaliselt kasutatakse neid paremates kohvikutes-restoranides ning toidupoest leiab neid harva. Toiduks kasutatakse ca 10 cm võrseid. Pikemad kipuvad juba puituma. Kasvatamiseks sobivad hariliku herne (Pisum sativum L.) varased sordid ja suhkru- ehk lesthernes (Pisum sativum L. subsp. sativum var. macrocarpon Ser.). Suhkruherne võrsed on maitselt magusamad. Seda, kas hariliku herne sortidest mõne võrsed on magusamad kui teistel, ei oska ma öelda.

Enne külvi tuleb herneid kindlasti leotada. Lõikamiskõlbuliku võrse kasvamiseks kulub umbes kolm nädalat. Eelistada tuleb jahedamaid, alla 20 °C kasvukohti.

Väga hästi saab kodus aknalaual edasi kasvatada toidupoodides suurköökidele mõeldud maitsetaimi. Praegusel aastaajal võib seal kohata punet, melissi, aedtilli, aed-liivateed (tüümiani), koriandrit, basiilikut, lehtpeterselli, aed-harakputke, aedsalveid ja murulauku. Kuna taimed on poes tavaliselt suhteliselt ära piinatud, siis tuleb nad kodus kõigepealt panna paariks tunniks väikeses potis leigesse vette toibuma. Istutamiseks sobivad ideaalselt kõik bio-mullad. Samuti kasvuturbad ja lillemullad, mille pH on 5,5–6,5 ja koostises vermikuliit, perliit, liiv, savi, niiskusgeel või savimineraal. Taimede juured tuleb võrkpotist vabastada, õrnalt lahti harutada ja istutada samale sügavusele. Ei tasu unustada, et poti põhja tuleb panna kergkruusa või potikild.

Suurtes supermarketites olen kohanud ka lõunariikidest müüki toodud potti istutatud maitsetaimi. Just harilikku rosmariini, aedsalveid, erinevaid aed-liivatee ja pune sorte. Paraku on nad seal müügis koos erinevatest riikidest toodud toa- ja lõikelilledega ning tavaliselt koos kahjuritega. Sellepärast tuleb poest toodud taimi alati hoida 30–40 päeva eraldi aknalaual, et veenduda nende heas tervises. Selle aja jooksul selgub ka kahjurite olemasolu. Suurtootmisest tulnud immuunsete kahjurite tõrjumine kodus rohelise seebi lahusega on paraku ainult iseenda lohutamine.

Kõiki neid maitsetaimi tuleb hakata väetama. Väga hästi sobivad erinevate nimedega vermikomposti (vihmaussisõnniku) lahused. Neid leiab müügist nimedega vermikompost, huumus, universaalne toitevedelik. Viimasel on etiketil prisked ja lõbusad vihmaussid ning kasutusjuhendis väikeses kirjas, et tegu on vermikompostiga. Sobivad ka mineraalväetised. Tuleb ainult etiketilt lugeda, ega pole tegemist füsioloogiliselt happelise väetisega. Kõige ohutum on ikkagi vermikomposti lahus.

Kõik teavad, et aknalaual saab kasvatada ka rohelist sibulat. On ainult üks aga. Probleeme võib tekkida poest ostetud söögisibulaga, millel justkui hakkaksid rohelised otsad tulema. Tavaliselt on müügil olev välismaine söögisibul aga kasvama minemise vastu keemiliselt töödeldud. Kevadiseks turgutuseks on väga head idud. Kaubanduses on neid vahetevahel müügil, aga nende kodune kasvatamine ei ole sugugi keeruline. Selleks sobivad läätsed, salatkress, päevalill, sojauba, redis, munguba, oma koduaiast korjatud kiiresti idanevad köögiviljade seemned jne.

Kaubanduses tasub vaadata suurematesse aiaäridesse. Seal on tavaliselt müügil spetsiaalselt idude kasvatamiseks mõeldud ökoloogiliselt puhtad seemned. Ära ei tasu unustada ka meie oma Saare Sahvrit, kust võib leida mahedalt kasvatatud seemneid, mis sobivad idandamiseks suurepäraselt.

Poodides on müügil erineva hinnaklassi ja kujuga spetsiaalseid anumaid, aga alustuseks piisab ühest 0,75 l purgist, patsikummist ja tükist marlist. Arvestada tuleb üks supilusikatäis seemet purgi kohta. Kõigepealt leotame seemneid marliga suletud purgis ühe ööpäeva. Loputame. Edasi tuleb kaks kord päevas läbi marli kergelt pesta ja liigne vesi välja valada. Seemnetega purki tuleb hoida pimedas ja poolviltu. Selliselt hoides ei kuiva see nii kähku läbi ja liigne vesi vajub välja.

Hiljemalt nädala pärast on varasemate liikide idud tarvitamiskõlblikud. Liiga pikaks ei tasu idusid kasvatada, siis nende väärtus langeb. Parem on 1–2 cm pikkuseid idusid säilitada paar päeva külmkapis. Neid on hea panna võileivale, toidule garneeringuks või toorsalatisse.

Tekst SIRJE AVINGU
Foto TÕNIS KIPPER
Kommentaarid
Copy
Tagasi üles