KÕNE IFFILE: Andekate inimeste maa

Saarte Hääl

“Mida need inimesed Saare- ja Muhumaal küll endale head ja paremat sisse söövad, et nad nii kuradi andekad on?” arutleb Ivo Linna, kellega täna räägime Saare- ja Muhumaa kirjanikest.

Millegipärast tundub mulle, et see Saaremaa pind on kirjanduslikus mõttes väga viljakas olnud. Meil on ju Tuulikud, Mälk, Aadu Hint, Uustulnd, Juhan Peegel, Endla Tegova, Juhan Smuulist rääkimata. Neid kirjanike nimesid võikski loetlema jääda.

Mõistan, miks rahvas oma kirjanikke armastab. Loomulikult kui sa tead, et tegu on saarlase kirjutatuga, siis võtad just selle teose raamaturiiulist enne kui mingi muu. Et veenduda, kui hea see raamat on.

Mina ei ole Saaremaa või Muhu kirjanikes kunagi pettunud olnud, sest nendel on seda sõnaseadmise osavust ja uskumatult ilusat naljasoont – võta või Smuul, tema lood ja ütlemised. Tema naljad on ju igavikulised.

Võib-olla muhulastele ja saarlastele jõuab meie kirjanike tihtipeale peidetud peenike peidetud huumor paremini kohale kui mandrirahvale. Seetõttu olen väga rahul, et meil on oma kirjanikke võtta.

Hindan väga ka Saaremaalt pärit keeleteadlast ja keeleuuendajat Johannes Aavikut. Mina keelehuvilise inimesena olen Aaviku loodud sõnadega tuttav. Mul on isegi üks vihik, mille kinkis mulle Linnateatri muusikajuht Riina Roose, kes on samuti keelehuviline. Selles vihikus on väga palju Aaviku asju sees ja ma naudin selle lugemist. Mul on hea meel, et vanahärra Aaviku leiutatud sõnadest kasutame me tegelikult päris paljusid, teadmata enam, et need on Aaviku looming. Iga sõna ei pruugi kõlada, aga Aaviku sõnad kõlavad.

Püüan end kursis hoida ka meie saarte kirjanike uuema loominguga. On tore, et meil on tekkinud ka nooremaid kirjanikke, vanade klassikute jälgedesse astujaid. Mul on hea meel, et meilt võrsub ka kriminaalkirjanikke, nagu Katrin Pauts, kelle raamatud olen läbi lugenud. Ma väga armastan kriminulle. Nähtavasti neid kerge välja mõelda pole, aga Katrin Pauts oskab. Seetõttu on mul topelt hea meel.

Muidugi olen lugenud ka Saarte Hääles ajakirjanikuna töötava Mehis Tulgi romaani “Foogt”. Selle raamatu autor on teinud väga põhjaliku eeltöö. Pean tunnistama, et seda raamatut oli päris raske lugeda. Kohe seletan, miks. Ilmselt on autoril iseenda jaoks vaja, et kogu ta teose keeleline külg – sõnavara, lause ülesehitus – oleks 150% viimistletud. See aga tähendab, et kui mõnd lihtsakoelisemat raamatut lugedes lased silmadega nii-öelda diagonaalis üle lehekülje, siis “Foogti” puhul pead sa lugema iga sõna. See on hea, sest niimoodi sunnid sa end täielikult kontsentreeruma, sunnid end – rohkem kui ehk mõne teise raamatu puhul – minema sellesse aega. Nii käivitad selle filmi, kust ükski kaader ei tohi kaotsi minna.

Nii et jään ootama romaani teist ja kolmandat osa.

See, et meilt on nii palju andekaid kirjamehi ja -naisi võrsunud, on nii kummaline fenomen, et hakkadki mõtlema: mida need inimesed Saare- ja Muhumaal küll endale head ja paremat sisse söövad, et nad nii kuradi andekad on?