KÕNE IFFILE: Kodus on mõnus ja soe

Saarte Hääl

“Minul külma üle kurtmiseks põhjust pole, vastupidi: olen meie ilusa talvega väga rahul!” rõõmustab laulja Ivo Linna tavalisest krõbedamate külmakraadide üle.

Praegu on meil Muhus väga mõnus – termomeeter näitab 11 kraadi külma, aga on vaikne, paistab lauspäike ja linnud juba laulavad.

Vahepealsetel olematutel pimedatel ja poristel talvedel ma lausa ootasin, et tuleks ometi kord üks ilus karge lumine talv. Nüüd lõpuks tuligi.

Et mu kodus külm oleks, ma küll ei kurda – praegu on võitlus külmaga üks-null minu kasuks.

Mis puudutab mu Muhu kodu, siis see on omal ajal vanade muhulaste poolt väga hästi ehitatud. Palkmaja hoiab sooja, samuti rookatus.

Muidugi, kui siia 25 aastat tagasi elama tulin, oli üks külma allikas viletsad aknad. Need said välja vahetatud, nüüd on meil head topeltaknad. Kuna palkide vahelt oli pudenenud sammalt ja takku, olen neid vahesid täitnud. Soojuse nimel peab natuke ikka võitlema – kui kuskilt puhub sisse ja külm näpistama hakkab, tuleb praod üle vaadata ja täita, kus vaja.

Meil on tare vanas lakapealses umbes meetri kõrguselt heina. Kui algul mõtlesin, et selle heina peaks alla ajama ja sinna põranda tegema, leidsin siiski, et las see hein siiski jääb sinna – see hoiab väga hästi sooja.

Praegune ahi on minu ajal tehtud. Minu jaoks on lausa püha rituaal see, et lähen toon puid ning teen ahju ja pliidi alla tule. Selliste ilmadega nagu praegu, 10–15-kraadise külmaga, kütan üle päeva. Palk akumuleerib soojust endasse kuidagi nii hästi, et maja püsib soe. Mõnikord talvel, kui puhuvad karmid põhjatuuled, kütan iga päev. Teen väikese tule koldesse – on mõnus kodune hõng.

Ammu tuntud tõde on see, et kui puudega köetaval pliidil süüa teha, on toidul hoopis teine maitse. Siin pole midagi vaielda.

Vannitoas on meil põrandas elektriküte – see ei lase torudel külmuda ja hoiab majas mingit soojust siis, kui ära oleme. Köögis on ka kaks elektriradikat, mida me tegelikult sisse ei jäta. Kui me pole siin talvel mitu päeva käinud ja jälle tuleme ja temperatuur on 7–8 kraadi üle nulli, paneme radikad sisse. Siis toon puid, teen tule ahjule-pliidile alla ja paari tunni pärast lükkan need radikad jälle välja, sest maja on soe.

Küttepuid olen nii ise teinud kui ka ostnud. Viimastel aastatel olen ostnud saetud ja lõhutud lepapuid ühelt oma sõbralt Orissaares. Puudelõhkumise töö on mulle aga lapsest saadik meeldinud – see on suur nauding.

Kuigi tänapäeval on kodu kütmiseks igasuguseid erinevaid võimalusi, meeldib mulle, et meil on Muhus just ahiküte. Ilmselt olen mõjutusi saanud lapsepõlvest – oli meil ju Kuressaares ahiküttega maja. Kui kuu aega tagasi oli meil pea 12-tunnine elektrikatkestus, panin küünla põlema, tegin ahjule-pliidile tule alla – jube mõnus oli.

Talumajas elamise üks võlu ongi see, et kui juhtub pikem elektrikatkestus, pole sellest hullu midagi. Saan kodu ikkagi soojaks köetud, õuest kooguga kaevust ka talvel ämbritäie vett tuppa toodud ja pliidil söögid tehtud.

Tallinna kodus – meie korter asub viimasel, viiendal korrusel – oli meil aastaid probleem, et talvel kippus olema ikka päris külm. Katus oli soojustamata ja nii palju kui radiaatorid sooja andsid, nii palju andsid. Kui telekat vaatasime, olid meil villased pleedid ikka peal.

Möödunud aastal otsustati aga meie maja soojustada – katus tehti soojaks, välisseinad kaeti üle, radiaatorid vahetati välja. Pärast seda muutus maja nii soojaks, et meil on radiaatorid peaaegu miinimumi peale keeratud. Toas on pidevalt 20 kraadi sooja ning kui tahaks soojemat, siis milles küsimus. Nii läks asi ka mu linnakodus jonksu. Seega – minul kurtmiseks põhjust pole, vastupidi: olen meie ilusa talvega väga rahul!