VANADE ASJADE UUS ELU
6. märts 2018, 02:41
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rahvakalendri järgi on tänaseks talve selgroog murtud, kuid kevadeni minna veel pikk maa. Välitööd lasevad end oodata ja pimedatel õhtutundidel tuleb leida muud tegevust. Miks mitte teha oma (maa)elamises väike inventuur, vaadata üle, mis on oma aja ära elanud, mis vajab väljavahetamist või mida saab uuenduskuuriga päästa. Taaskasutusele võib ju leida ka palju inimlikuma väljenduse: anname vanale asjale uue võimaluse, uue elu. Ja kui vaadata kõigele pisut filosoofilisema pilguga, siis nii nagu annab inimesele väärikust elukogemus, lisab asjadele hinda aeg ja nendega seotud lood.
Kui endal vanakraami napib võib midagi ägedat leida alati kas poest või internetist. Kuressaares tegutseb eelmise aasta lõpust tore pood Höme, mida peavad Brette Saar ja Bert Lepik. Poest leiab ka mööbli tuunimiseks tarvilikke Fusioni mineraal- ja Jeanne d`Arc Vintage´i kriidivärve. Kes ise pelgab mööbli ennistamise kallale asuda, siis siin tehakse seegi töö ära.
Brettel on parasjagu käsil Rootsi päritolu ja käsitööna valminud laua uuendamine. “Ilmselt on laud pärit 50.–60. aastatest. Nägi ennegi päris hea välja, aga praegu soovivad ostjad koju pigem valget mööblit, seega tuleb seda neile ka pakkuda. Üritan säilitada n-ö antiigi ilmet,” selgitab ta.
Vägagi inspireerivad on Höme kaubavalikus Kesk-Euroopast pärit suured uksed. “Seal on vanalinna kortermajades sellised kõrgete lagedega toad. Nende uste vastu on olnud päris suur huvi,” räägib Brette. Samas võib neid ju pruukida ka n-ö mitte-sihtotstarbeliselt. “Äkki voodipeatsiks... või vannituppa dekoratsioonina meeleolu tekitamiseks,” pakub Brette erinevaid variante. Igale asjale leiab hea tahtmise ja fantaasia korral just sellele sobiliku koha.
“See, milline asi väärib uut võimalust, on puhtalt sisetunde ja silma küsimus,” ütleb suur vanade asjade austaja Margit Kõrvits. “Vaatad, kas temast võiks saada potentsiaalset elulooma. Kui sulle on antud natukenegi mingisugust fantaasiavõimet, võid ka selles vanas asjas näha midagi uut, mingit lõpptulemust.”
Aasta tagasi Osta portaalist soetatud disaintooli lugu, mis tänaseks päevaks Margiti kodus oma koha on leidnud, on olnud üpris pikk. “Need toolid hakkasid mulle kohe silma. Ma teadsin, mida need endast kujutavad, ja muidugi ma lootsin, et tegu on originaaliga ja ma saan püstirikkaks. Seda muidugi ei juhtunud. Oli päris pikk oksjon, aga sain need suhteliselt odavalt ostetud. Mis sa teed, ikkagi vaese mehe disaintool!” pajatab Margit. “Arvatavasti on need eksemplarid toodetud kusagil Nõukogude Liidus või ka siis Nõukogude Eestis soome disaineri Kukkapuro (1933. aastal sündinud Yrjö Kukkapuro on soome disainiajaloo üks tuntumaid esindajaid, kelle loomingust moodustab suurema osa istemööbel. 1950. aastate lõpust kuni tänapäevani aktiivselt toolide kavandamisega tegelev Kukkapuro on olnud Avarte peadisainer, ta on pälvinud mitmeid disaini- ja kunstipreemiaid ning tema loomingu näiteid leiab muuhulgas ka New Yorgi Moodsa Kunsti Muuseumist ning Londoni Victoria ja Alberti muuseumist. - T. K.) toolide järgi. Vene ajal kopiti kõike ju sirgelt maha! Nagu omaaegsed legendaarsed “konjakitoolid”, mis on ka ju soome disain (Soome disainer Eero Aarnio projekteeris oma nn konjakiklaasi ehk V.S.O.P. nime all tuntuks saanud tooli 1966. aastal. Nõukogude ajal Kooperaatori tehases valmistatud karikatoolil asendati metallist jalg hiljem klaaskiudplastist jalaga, mis saigi tooli nõrgimaks lüliks.- T. K.). Nende minu toolide konstruktsioon on vilets, aga mudel on ikka suudetud järele teha. Ma käisin neil järel Tallinnas, see oli kunagi parteibosside maja... Tükk aega seisid nad mul kuuri all. Hakkasin otsima, kes võiks need korda teha. Aga lõpptulemus sai braavo! Welcom-est OÜ meistrid tegid väga head tööd,” nendib Margit. “Minule ei meeldi asjade ümberdisainimine. Mulle ei meeldi kappidele lillekeste joonistamine. Mulle reeglina meeldib vanade asjade ennistamine. Antud juhul oli mul mingi kiiks, mulle meeldis selline kaamelivärvi nahk ja ma arvasin, et see võiks sinna sobida. Kogu plastikuosa, see kõik on endine. Nad on nii kihvtid, mitte kellelgi teisel midagi taolist ei ole!” on Margit rõõmus.
Kui eluaegsest kultuuritegijast ja pikaaegsest linnaelanikust Tiiu Villsaarest taas maainimene sai, lisandus koos soetatud uue koduga ka hulk vanu asju ja mitu ajalooga kõrvalhoonet. “Oma lapsepõlve ilusad ajad elasin ma rehielamus. Selle Ansi küla Tamme talu peremees Karl Tamm oli kohaliku Pärni külakooli juhataja ja Randvere kooli õpetaja. Omal ajal viis ta juba teises klassis sisse meie mõistes ärijuhtimise, õpetas “eelarvestamist”. Tamm oli edumeelne mees ja ehitas rehielamu otsa eraldi kuivati. Praegugi on veel alles ahi ja korstnajalg. Eelmise aasta suvel me tähistasime rehemaja 90. sünnipäeva,” räägib Tiiu.
Selline kena vana asi, mis väljast saab ilmselt veidi kõbimist, kuid mille sisu jääbki vanaks, ei mingit euroremonti ega küprokit! Laut on ehitatud kas 1922 või 23, aga sellise pika ea puhul polegi üks aasta mingi näitaja. “See kõik on nii põnev! Kuidas ma ei tule siis elama sellise mehe ehitatud majja, kui see kõik kipub hääbuma? See kõik siin annab nii palju elamise ilu ja mõtestatust. Mina seda ihaldan ja ma arvan, et kõigile, kes siin käivad, on see sobinud.”
Rehetare seinale ja räästa alla on uhkelt vaatamiseks seatud hulka ajalooga asju. Nende hulgas on Tiiu ema lihahaamer ja leivalabidas, millelt ka Tiiu ise on esimesed omatehtud leivad ahju poetanud. Tamme talu pärand on taignarull ja viljakühvel, tuvastamatu päritoluga iseõmmeldud sinimustvalge lipuke. “Mulle meeldib mõelda, et see on siin kusagil peidus olnud ja kuskilt orvast üles leitud. Mina olen ju selline lugude inimene!” ütleb Tiiu.
Elumaja kambrist leiab pika ajalooga tigudiivani, mis saanud uue kauni katte ja teenib pererahvast truult edasi. Eelmise peremehe aegadest on alles tükike lauda, mis on leidnud koha elutoa seinal.
Võib-olla saab see tulevikus veel mingi praktilise funktsiooni, aga nagu ütles Margit Kõrvits: paljud kihvtid asjad on ka ebapraktilised. Seega, kui vanast ei saa ka päris kasutuskõlbulikku eset, võib ta olla lihtsalt dekoratiiv-kujunduslik element.
Ja veel. Ehk on kestval vabariigi juubeliaastal lugudega vanadel asjadel hoopis lihtsam kestma jääda.
Pildid MAANUS MASING, ERAKOGU