1944: Tumala kool täitus põgenikega

Tõnu Veldre
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
MOODNE KOOLIHOONE: Mõisamajast ümberehitatud Tumala koolis leidis 1944. aasta veebruaris peavarju 120 sõjapõgenikku Peipsi tagant. Ülemisel fotol Tumala kool 2018 aastal.
Saaremaa muuseum
MOODNE KOOLIHOONE: Mõisamajast ümberehitatud Tumala koolis leidis 1944. aasta veebruaris peavarju 120 sõjapõgenikku Peipsi tagant. Ülemisel fotol Tumala kool 2018 aastal. Saaremaa muuseum Foto: MINOLTA DIGITAL CAMERA

Sellest, kuidas lahingute lähenedes pidid tuhanded sõrulased jätma oma kodu ja võtma ette raske teekonna Saksamaale, on palju kirjutatud. Vähemtuntud on aga tõsiasi, et 9. veebruaril 1944. aastal jõudis Tumala koolimajja 120 inimest, kelle Saksa armee oli evakueerinud Pihkva ja Leningradi oblasti Peipsi-äärsetest küladest. Põgenike seas puhkes hiljem tüüfus, mille kätte suri ka Pöide vallavanem Aleksander Nepper.

Esimest korda kuulsin sellest traagilisest loost 2016. aasta veebruaris, kui tegin lugu Tallinnas pensionipõlve pidava keemiaõpetajast laululooja Väino Ratassepaga. Noorusaega meenutades rääkis ta oma õpingutest Tumala koolis, kus tema isa õpetajana töötas.

Kuid kuuenda klassi lõpetas Väino hoopis Ariste külas, kuna Tumala koolimajja olid sakslased elama pannud Peipsi-tagused venelased, et nood oma kodukohas partisane ei saaks toetada. “Kompsude otsas nad seal elasid, tingimusi polnud, siis puhkes plekiline soetõbi – iga päev viidi mitu kirstu ära, jube asi,” rääkis Väino.

Tunnistajaid raske leida

Tema teada võttis Pöide vallavanem ühe põgenikepere enda juurde elama, sai neilt nakkuse ja suri. “Meie juures olid korteris üks mees ja naine kahe lapsega, aga meil vedas, jäime ellu, sest pritsisime seinte vahele formaliinilahust, et täisid tappa,” meenutas ta.

Möödunud on üle 70 aasta ja seega on tunnistajaid, kes toimunut mäletaksid, leida raske. Kuid pöördugem ajalehtede poole. Esimesena jääb toonase maakonnalehe 1944. aasta 29. veebruari numbrist silma, et evakueeritud lapsed peavad õppetööd jätkama uue elukoha lähimas koolis. Kuid juba 25. märtsi lehest saab teada, et koolitöö lõppes kõikides Saaremaa koolides. Samas tunnistatakse, et mõnes koolis lõppes õppetöö sõjaolukorra tõttu varemgi. Koolinoored asusid kohe töökohustust täitma, asendades rindele saadetud mehi.

Toona toimunut kirjeldas oma mälestustes ajalehe Kommunismiehitaja 1966. aasta 17. detsembri numbris Tumala kooli juhataja Vassili Pukk, tehes seda muidugi ajastukohase alatooniga: “Veebruarikuu algul 1944. aastal anti Saaremaa haridusosakonnast korraldus õpilased koju saata ja kooliruumid vabastada Venemaalt tulevate sõjapõgenike majutamiseks. Mina ja osa õpetajaid imestasime selle üle. Loogiliselt mõtlevaile inimestele oli siis sõja edaspidine kulg selge. Miks aga venelased oma läheneva armee eest ära põgenevad? Keda nad kardavad? Me ei uskunud seda ja arvasime, et ehk on hoopis mandril elavad eestlased, kes langesid fašistliku valepropaganda ohvriks. 9. veebruaril paigutati koolimajja 120 inimest, kes meie imestuseks rääkisid vene keelt. Osa “põgenikke” viidi ka Maasi koolimajja ja isegi Audla. Haridusosakonna juhataja Gustav Puu sõitis ise ka kohale ja oli väga pahane, miks “põgenike” lastele pole piima organiseeritud. Taipasin, et ta tahtis tekitada “põgenikes” muljet, et neid siin hästi vastu võetakse. “Põgenikke” kõnetades selgus, et nad polevat sugugi vabatahtlikult tulnud, vaid hoopis sunniviisil siia toodud. Neid aetud küladest välja. Kästud hädavajalik kaasa võtta ja lääne poole minna. Kes vastu hakanud, lastud kohapeal maha. Külad süüdatud aga põlema.”

Pukk jätkab: “Haridusosakonna juhataja Gustav Puu ja Pöide vallavanem Aleksander Nepper kauplesid mind “põgenike” toitlustajaks ja nende eest hoolitsejaks, sest mul polevat niikuinii midagi teha. Lapsed on kodus, kool suletud. Puiklesin vastu, et tühjade kätega ei toitlusta kedagi. Siis lubati toiduaineid muretseda. Vallavanema korraldusel jäi toiduainetega varustamine kohalike elanike kanda. Iga talu pidi andma 5 kg leiba, 1 kg liha, 1 kg tangu või jahu, 25 kg kartuleid ja köögivilja võimaluse piires. Ühistoitlustamise korraldamiseks tulid mulle külast neiud ja noorikud appi. Koolimaja saunas oli suur müürikatel. Selles keetsime iga lõunaks suppi. Vallavanem käskis liha ainult nii palju panna, et see vee halliks teeb. See korraldus jäi meil täitmata. Olid ju need meie omad nõukogude inimesed. Keetsime ikka eht Saaremaa talusupi, kuigi lusikas sees püsti ei seisnud. Põgenikud olid meiega väga rahul. Ütlesid kohe välja, et niisugust kohtlemist pole nad kogu oma rännaku ajal näinud.”

Tüüfus levis külarahvale

Nii kestis see, kuni põgenikud hakkasid haigestuma. Tegemist oli siiski laiema probleemiga, sest 4. märtsi maakonnalehes hoiatas Saare maakonna terviseosakond elanikke plekilise soetõve eest: “Viimasel ajal on Saare maakonnas ette tulnud plekilise soetõve juhtumeid. Haigus on eriti levinud vene sõjapõgenikkude hulgas. See on asetanud ohtu ka tsiviilelanikkonna. Erilisele ettevaatusele manitsetakse isikuid, kes vene sõjapõgenikega kokku on puutunud, sest haiguse levitajateks on riidetäid, kes sõjapõgenike juures sugugi haruldased ei ole. Haigus ilmneb 9–12 päeval pärast täihammustust. Tunnusteks on külmavärinad, peavalu, väsimus ja kuni 40 kraadini tõusev palavik. Haiguse 3–5 päeval tekivad nahale roosad laigud, misjärel mõne päeva jooksul võib saabuda surm. Vastumeetmena soovitatakse rõivaste ja voodiriiete kuumutamist vähemalt 65 kraadi juures. Selleks sobib hästi ka tavaline leilisaun. Temperatuur peaks õige olema, kui kätt lehvitades käsi enam kuuma ei talu. Põrandad soovitatakse üle valada keeva veega või kasutada mõnda muud desinfitseerivat vahendit.”

Kuid jätkame koolijuht Puki meenutustega: “Kohalik jaoskonnaarst Vironem diagnoosis selle kopsupõletikuks. Haigetele aga arstiabi ei antud. Esines ka surmajuhtumeid. Siis selgus, et on tegemist tähnilise soetõvega. Maakonnaarst Albert Tilga korraldusel tehti meie ühisköögile lõpp. “Põgenikud” pidid ise keetma ja enda eest hoolitsema. Mulle tehti ettepanek kogu perega koolimajast välja kolida. Väideti, et kui ma seda ei tee, haigestun ja siis nad mingisugust arstiabi ei anna. Mina ja üks õpetaja otsustasime ikkagi jääda. Teadsime, et meie abita on küüditatud lihtsalt määratud surmale. Välja ju neid ei lubatud. Valves olid Omakaitse mehed. Muuseas olgu öeldud, et kohalejäämine päästis mind mobiliseerimisest saksa sõjaväkke.

28. märtsil 1944. aastal anti käsk ilmuda komisjoni. Maakonnaarst Tilk aga ütles mind nähes: “Ah, Tumala täikuningas tuli ka. Ei kõlba.” Ja lastigi tulema. Meie perel oli luba pidada koolimaja tagaukse kaudu ühendust välismaailmaga. Nii tõi abikaasa haigetele oma marjamahla tagavara ja käis külast hapupiima ja marjamahla hankimas. See kergendas nii mitmegi haige olukorda.

Vallavanema surm

Kui haigestumine läks massiliseks, siis saadeti haigete põetamiseks koolimajja õde Elisabet Vetto, kes oli spetsialiseerunud tähnilise soetõve ravimisele. Desinfektoriks oli keegi Liiv. Koos püüdsime haigete olukorda jõudumööda kergendada. Õde Vetto sai apteegist ka mõningal määral vastavaid ravimeid. Lõpuks vaatamata kõigile ettevaatusabinõudele haigestusin ka mina ja teine õpetaja ning imelikul kombel ka vallavanem Nepper. Läks tõeks: mingit arstiabi ma Vironemilt ei saanud. Ta käis küll korra mind koos kahe saksa allohvitseriga vaatamas, tõmbas mu kõhu paljaks, näitas sakslastele mu tähnilist kõhtu ja katsus pulssi. Väljudes öelnud: “Pukk ei pea vastu, aga Nepperi ma arstin terveks.” Läks aga just vastupidiselt. Õe Vetto hoolitsuse tagajärjel ma paranesin. Vallavanem aga suri.”

Kohalik ajaleht kirjutas 29. aprillil: “Neljapäeva varahommikul suri Pöidel Oti külas oma talus lühikese raske haiguse järel Pöide vallavanem Aleksander Nepper. Kadunu oli sündinud 30. mail 1891. aastal. Koha peal tunti teda eeskujuliku põllumehena, kes aktiivselt kaasa töötas ka seltskondlikus elus. Nii võttis ta kauemat aega osa omavalitsuse tööst, olles iseseisvusajal Uuemõisa vallavolikogu ja revisjonikomisjoni liige, Orissaare ühispanga nõukogu liige ja viimasel ajal juhatuse esimees. Isamaalasena oli ta bolševike võimupäevil sunnitud end varjama metsas ja mujal. Pärast Saaremaa vabastamist määrati ta Pöide vallavanemaks, millisel kohal ta töötas kuni surmani, võites vallaelanike ja omavalitsuse kõrgemate instantside täieliku poolehoiu. Ühtlasi oli A. Nepper valla esimese kodaniku kohustuste kõrval ka maanõukogu liige.”

Arusaadavalt kajastati ajalehes ka vallavanema matust: “Kolmapäeval toimus Tornimäe kirikus Pöide vallavanema Aleksander Nepperi matusetalitus. Kadunu maeti koguduse kalmistule. Selle kohusetundliku ja hoolsa omavalitsustegelase matustest võtsid osa maavanem Arnold Paas, piirkonna põllumajandusjuht von Schröder, tööameti juhataja Gerardi, Muhu vallavanem Peeker, piirivalve esindus ja suur rahvahulk. Haud kaeti rohkete pärgade ja lilledega.”

Haigusele pandi piir ka põgenike seas. Puki andmetel suri 120 inimesest 12. Nüüd saadeti laager laiali. Kohalikud taluperemehed võisid põgenike hulgast kaubelda endale teenijaid talutöödele. Paljud perekonnad läksidki küladesse ning osa läks Saikla rabasse turbatöödele. Ülejäänud saadeti aga Karujärvele.

“15. juuniks oli koolimaja tühi. Sügisel pärast Saaremaa vabastamist okupantidest koondati 25. oktoobril 1944. aastal kõik põgenikud jälle Tumala koolimajja. Terve öö kestis koolimajas rõõmupidu ja tants.

“Põgenikud” rääkisid oma elamustest Saaremaal. 27. oktoobril 1944. aastal saadeti nad kodukohtadesse tagasi, kus tuli hakata otsast peale. Üksikud jäid ka kohapeale elama. Nii elab praegu Kahutsi külas näiteks

Ekaterina Bogdanova

. Ta oli Lenini nimelise Kolhoosi eesrindlik töötaja ja praegugi lööb Pöide sovhoosis jõudumööda tööle kaasa,” lõpetab Vassili Pukk.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles