Edward Laane: haiglal potentsiaali jagub
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Täna saab Kuressaare haigla ravijuhil Edward Laanel kuu aega uues ametis täis. Vastne ravijuht leiab, et kuigi osa erialade spetsialiste on raske saarele meelitada, saaks haigla potentsiaali kasutada senisest paremini.
Dr Laane, kuidas uude ametisse ja uude keskkonda sisse elanud olete?
Minu meelest on Saaremaal väga tore. Mu esimene kuu uues ametis on läinud koosolekute peale ja inimestega tutvumiseks, tegemist on olnud väga palju.
Kui vaadata haigla ravipoolt, siis võib öelda, et haigekassa pooleaastase lepinguga etteantud mahud on praktiliselt täis. Juunikuu töö tehakse suurel määral juba ületööna. Oma tegevust ei tohi haigla väga piirata, peame ju täitma reaalset nõudlust. Kui piiraksime, kuhu inimene siis läheks?
Enne ametisse asumist kirjeldasite Kuressaare haiglat suure ja korraliku haiglana, kus on kõik vajalikud distsipliinid olemas. Kas see esmamulje on kuu jooksul muutunud?
Olen jäänud sama arvamuse juurde. Meie haigla on suur ja korralik haigla. Öeldakse, et alati saab paremini. Mis mina näiteks diagnostika koha pealt näen – haigla vajaks magnetresonantstomograafi. Saare maakonnas on ju insuldihaigeid, ajupatoloogiaga haigeid, keda see aparaat võimaldab täpsemini uurida. Kuressaares tehakse ka ortopeedilisi lõikusi. Ka liigeste ja teatud vähipaikmete uurimiseks on magnetresonantstomograaf kompuutertomograafist parem.
Kui suur on haigla võimekus sellise aparaadi soetamiseks? Alles mõni kuu tagasi sai ju ostetud uus kompuutertomograaf.
Loodan, et meil on selleks võimekust. Olen selle teema lauale toonud ja vastust “ei, meil ei ole sellist võimekust” ei ole ma saanud. Pigem on vastus “arvutame ja vaatame”.
Üks Kuressaare haigla suuremaid probleeme on teatavasti tohtrite nappus. Siinse arstkonna keskmine vanus on üsna kõrge, juurde aga “tilgub” noori arste väga vähe.
Selleks, et noori arste juurde saada, on viimased aastad tegutsetud. Tudengeid on kutsutud meie haiglaga tutvuma ja üliõpilaste seas on siinne haigla praktikabaasina väga populaarne. Praegust suunda me kindlasti jätkame.
Praegu kaalub üks noor arst tõsiselt võimalust Kuressaarde tööle tulla. Sellistel puhkudel mängib aga suurt rolli ka see, kas noore spetsialisti elukaaslane või abikaasa Saaremaal korralikku tööd saaks.
Meil on puudus mitme eriala arstidest. Näiteks pole meil oma silmaarsti, aga selle eriala spetsialisti siia kohapeale saada ongi väga keeruline. Kui tõesti leidub silmaarst, kes tahab just Kuressaare haiglas töötada, on väga hea, aga pean selles küsimuses olema realist.
Kuressaare haiglal on tõsine puudus ka oma kardioloogist. On ju kardiovaskulaarsed haigused surmapõhjustest esikohal vähi ees. Kui leitakse, et kardioloogile ei ole siin täiskohaga tööd, peaks meil olema vähemalt sisearst, kes on sügavama kardioloogilise profiiliga. Usun, et olemasolevate arstide teadmisi-kogemusi annab kindlasti paremini ja rohkem kasutada.
Mis puutub vähiteemasse, siis siingi annab väga palju ära teha, olgu selleks või tihedam koostöö Saaremaa vähiühinguga, kes on haiglale väga oluline partner. Ühing tegutseb usinasti, neil silm särab. Usun, et koos annab meil vajalikke ja vahvaid programme ellu viia.
Kuressaare haiglagi on hädas sellega, et erakorralise meditsiini osakonda pöördutakse ja kiirabi kutsutakse sageli tühistel põhjustel või juhtudel, kus saaks aidata ka perearst. Kuidas inimestele selgeks teha, et ehk tasuks siiski esmalt perearstilt abi küsida?
See on ühiskondlik probleem. Ühelt poolt mõistetakse, et meditsiiniteenus on tasuta ja seetõttu kasutatakse seda võimalust palju ära. Arvan, et kui muuta väljakutsed tasuliseks, küllap siis selliste pöördumiste arv väheneks. Sellisel juhul on aga oht, et osa inimesi, kes tõesti kiirabi vajab, jätab selle kutsumata. Erakorralise meditsiini osakonna juhataja Mihkel Laidna sõnul jõuab EMO-sse niigi aina enam patsiente juba raskes seisundis. Need on inimesed, kes pidanuks arsti poole pöörduma palju varem. Nende seas on palju südameprobleemidega inimesi. See on kivi ka meie enda kapsaaeda – peaksime rohkem tegelema kogukonnale mõeldud teavitustööga.
Peaksime üldse rohkem tähelepanu pöörama oma kogukonna harimisele, korraldama loenguid või seminare. Seda me kindlasti hiljemalt sügisel ka tegema hakkame.
Kuidas kahandada haigla kuudepikkusi järjekordi?
Nii palju, kui on antud raha, on antud ka võimalusi ja kui raha pole nii palju, kui tarvis oleks, tekivad ka järjekorrad. Mul endal puudub väga suur usk, et saame järjekorrad täiesti kaotada, arvan, et mingil kujul jäävad need paratamatult ikka. Lühendada annab neid e-konsultatsiooni moodi teenuse abil.
Teine viis, millega annab järjekordi lühendada ja millega kindlasti intensiivselt tegelema hakkame, on iseseisvad õendusvastuvõtud. Krooniline haige ei pea tulema iga kord arsti juurde, vaid võib käia ka iseseisvalt tegutseva õe juures.
Kui siin käivad arstid mandrilt, peaksid iseseisvaid vastuvõtte tegevad õed suutma mandri tohtrite vastuvõttude vahelist aega katta.
Üks selline initsiatiiv sai alguse juba enne minu tulekut – nn peavaluprogramm, mida juhib ITK neuroloogiaosakonna juhataja dr Toomas Toomsoo. Tema koolitab meil kohapeal välja õe. Kuna dr Toomsoo ei käi siin iga nädal, saavad patsiendid abi ka õe käest.
Kui sageli saate ravijuhi töö kõrvalt oma erialal, hematoloogina vastuvõtte teha?
Mu eesmärk on hakata patsiente vastu võtma kord nädalas. Esimene vastuvõtt toimubki homme, 31. mail. Homsed ajad on peaaegu täis – aegu on 12 patsiendile, praeguseks on kirjas kaheksa inimest (intervjuu on tehtud kolmapäeval, 30. mail – toim). Verehaigustega või hematoloogiliste probleemidega inimesi, kes põhjalikumat uurimist vajaksid, jagub ka Saaremaal. Kui tegin siseosakonnas suurt visiiti, nägin vähemalt nelja-viit haiget, kes võiks tulla mu vastuvõtule.
Kas jätkate hematoloogina tööd ka Tallinnas Confido erakliinikus?
Kokkuleppe järgi võtan seal patsiente vastu kord kuus. Sel tegevusel on kaks eesmärki: esiteks saaksid senised patsiendid ka edaspidi Tallinnas mu vastuvõtul käia. Teisalt saan oma patsientidele mandril, kes vajavad päevaravi või vahel mõnd muud teenust, üheks ravikohaks soovitada Kuressaare haiglat. Täna tulebki minu juurde üks patsient, kes sõitis siia Tallinnast.
Milline see Kuressaare haigla ravipool võiks siis näiteks viie aasta pärast välja näha?
Näen, et haigla peaks viie aasta pärast olema pigem tervisekeskuse moodi. Esmatasandi arstiabi, perearstid koonduvad tervisekeskusesse. Haigla all mõeldakse traditsiooniliselt statsionaarset ravi ja eriarstide ambulatoorseid vastuvõtte. Kuid tervisekeskus tuleb ju meie majja. Kõik see on üks tervik.
Praegu on meil palju potentsiaali, mis jääb kasutamata. Näen, et haiglal võiks olla suurem roll kogu elu kestvas terviseprotsessis. Meil on sünnitus- ja lasteosakond, sise-, kirurgia- ja psühhiaatriaosakond, hooldekodu ja õendusabi. Kõik vajalikud üksused on meie haiglas inimese sünnist tema surmani olemas. Tuleks leida võlusõna, kuidas saada need omavahel kooskõlas töötama.
Kuressaares tegeldakse füsioteraapia ja rehabilitatsiooniga. Ka seda suunda peame tunduvalt rohkem ära kasutama.
Et see kõik toimima hakkaks, on meil kindlasti vaja haigekassa-väliseid lisafinantse. Nende otsimisega tegeleme praegu aktiivselt.
Kas see tähendab tasulist meditsiini?
Jah, osaliselt tähendab see ka tasulist meditsiini, aga see peab olema kvaliteetne. Kui Kuressaare haiglal õnnestub leida mingid võimalused haigekassa-väliseks lisarahastuseks, siis teatud teenuseid saaks katta lisarahastuse arvelt ning see vähendaks tasulise meditsiini koormat.
Kuidas teid Saaremaal vastu võetud on?
Väga hästi. Mingit tõrjuvat suhtumist ma tundnud ei ole, pigem vastupidi. Vastuvõtt on olnud soe ja minul tulijana seetõttu nn pehme maandumine.
Kui võrrelda Kuressaaret suurte linnadega, on siin kindlasti väga hea elukeskkond. Siin linnas ei ole liikumiseks vaja autot, sportimisvõimalused on äärmiselt head, meil on suurepärane kohvikukultuur, meri siinsamas jalutuskäigu kaugusel.
Mandrile ja sealt tagasi igal ajal ei pääse…
Haigla jaoks on see, et meri meid mandrist lahutab, teatud mõttes miinus. Kui on tarvis patsienti väga kiiresti transportida, on aeg äärmiselt oluline, laevasõidule kulub aga pool tundi. Jah, vajadusel tellitakse Saaremaale kopter, aga iga kord kopter ju ei tule – kui on udu või mõni muu probleem.
Kui rääkida minust endast, siis seni on mu enda mandril käigud (mis seotud tööga ja kuulumisega mitmesse, ka rahvusvahelisse erialaorganisatsiooni – toim) õnnestunud väga hästi, olen kõikjale jõudnud õigeks ajaks. Praegu kipun pooldama siiski pigem silda.