KÕNE IFFILE: Andsin Uudo poolt kolm häält

Saarte Hääl

“Hääletasin Uudo poolt nii sellepärast, et ta on saarlane, kui ka seetõttu, et temal on olemas artistile vajalikud jooned, mida eesti rahvas on minu meelest alati meeldivaiks pidanud: Uudo on soe, südamlik ja lihtne noor mees,” ütleb saarlasest muusik Ivo Linna.

Olen sellega, et Uudo Sepp superstaari-saate võitis, vägagi kursis. Mõtlesin isegi, et teen talle viisakusest väikese kõne. Sain numbri, soovisin talle palju õnne ja rääkisime juttu.

Olin teda enne põgusalt kohanud ühe korra. Widescreen Studios tegi sotsiaalmeedia jaoks videoklippi, sel olid Uudo, Sissi Nylia Benita ja teised ning mina maigutasin seal ka oma kahte lugu.

Ütlesin seal Uudole tere – saarlaste värk ju.

Ma kõiki neid saateid ei näinud, aga kui hääletamine oli, andsin Uudo poolt kolm häält. Mul oli suur rõõm, et ta võitis.

Saarlasena oleks mul hea öelda, et kes see muu siis võitma peaks kui saarlane. See on muidugi üks põhjus. Samas hääletasin Uudo poolt ka sellepärast, et temal on olemas artistile vajalikud jooned, mida eesti rahvas on minu meelest alati meeldivaiks pidanud: Uudo on soe, südamlik ja lihtne noor mees. Nii palju, kui temaga rääkisin, tundub mulle, et ta on juba väljakujunenud seisukohtadega noormees. Usun, et temasugusel kuulsuselained üle pea ei löö. Tüüpiline on ju see häda, et laulad ühe loo linti, seda hakatakse raadios mängima ja kohe tembeldatakse sind tänapäeva meedias geniaalseks ja fantastiliseks megatäheks, superstaariks. See on täitsa loomulik, et noorel inimesel hakkab äkki saabunud tuntus ja tähelepanu pähe. See võib-olla mõjub mõnikord natuke halvasti. Pärast saab oma vitsad ja tuleb maa peale tagasi.

Mulle tundub aga, et Uudol sellist staariambitsiooni hakata käima, rind ees, ja kõikidele kuulutama, et “mina olengi superstaar”, ei ole. Tema on pigem nagu tore naabripoiss, keda kõik külla kutsuda ja oma õue peale laulma tahaksid. Eks sellised parimate valimised ja hääletamised on üks suhteliselt tänamatu töö, sest tase on läinud nii heaks, et sealt seda ühte valida on väga keeruline. Ka teine saarlane Merilin Mälk, kes küll superfinaali ei jõudnud, on ju absoluutselt suurepärane laulja.

Need noored võivad kõik olla rahul ja rõõmsad, sest nad kõik oskavad juba hoolimata oma noorusest – küsisin ka Uudo käest, kui vana ta on, ja selgus, et 21 – laulda ja oskavad seda väga hästi. Selge on see, et sügavam suhtumine tuleb aastatega. Selleks ongi vaja seda tööd teha, sul on vaja lavakogemust. Kõik loksub nii või teisiti paika, aga nende noorte stardipositsioon on väga kõva.

Selle ajaga võrreldes, mil ma ise ja teised minu põlvkonnakaaslased oma muusikuteed alustasime, on praegu suur vahe. Meie – vähemalt mina – harjutasime oma asja põlve otsas. Kuidas noka lahti tegid, nii sealt tuli. Tänapäeva võimalused on palju vingemad. Kogu info, mida vajad, on sul kohe, ühe näpuliigutusega käes. Meie omal ajal värisesime õnnest, kui mõne välismaa plaadi kätte saime ja seda kuulasime. Meie oleksime ka tahtnud seda infot saada, neid muusikuid näha ja kontsertidel käia, aga tollal polnud see võimalik. Need olid väga väikesed terad, mida me läbi krabisevate raadiojaamade saime.

Seega on see praeguste ja minuaegsete noorte muusikute taseme vahe väga suur. Minu generatsiooni puhul oli ka neid kontserte, kus aplaus vaikis enne, kui lavalt ära said. Läksid nii-öelda susside sahinal lavalt minema, sa ei osanud lava peal olla ega oma asja nii hästi teha, aga kogemused ja oskused tulid aastatega.

Arvan aga, et tänapäevaste noorte lauljate puhul on turg see, mis asja paika paneb. Plaadifirmadel ja raadiojaamades käib ju võitlus uute hingede pärast, kogu aeg on värsket verd juurde vaja. Kui meie alustasime, võis nii-öelda vanema generatsiooni lauljad ühe käe sõrmedel üles lugeda ja meiesuguseid noori tuli teise käe sõrmedel lugeda.

Praegu on Eesti paksult täis jube häid lauljaid. Kes nüüd selles võitluses ellu jääb, seda näitab ainult aeg.