Professor Kõrgesaar: laevaehituse tulevikku on raske ennustada
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mihkel Kõrgesaar on Saaremaal sündinud, kasvanud, vahepeal maailma uurimas käinud, kuid nüüd tänu koduigatsusele, suurepärasele võimalusele ja mitmele kokkusattumusele kodukohas tagasi.
"Ärge saage minust valesti aru. Kokkusattumus ei ole see, et olen professor, vaid see, et saan seda tööd teha just kodukohas Saaremaal," ütleb interjuus Kuressaares TTÜ Meremajanduse keskuses laevaehituse professor Mihkel Kõrgesaar.
Kes või mis on professor?
Insenertehnilises valdkonnas nagu laevaehitus hõlmab teadustegevus eelkõige rakendusuuringuid, mille suunitlus on tingitud ühiskonna vajadustest. Laevaehituse valdkonnas on hetkel aktuaalsed teemad kindlasti energiatõhusus ja ohutus. Laevade efektiivsemaks muutmisel on lähiajaloost näiteid, kus rahvusvahelisi nõudeid ja standardeid viiakse sisse poliitilistel kaalutlustel, ignoreerides teadmiste- ja faktipõhiseid arvutusi. Insenertehniline haridus toetab eelkõige teadmistepõhise ühiskonna mudelit.
Laevad opereerivad unikaalses keskkonnas, vee ja õhu piiril, mis seab nad äärmuslike loodusjõudude tingimustesse. Tänapäeva laevainsener peab mõistma, kuidas erinevaid koormusi kirjeldada, kombineerida ja tehniliselt arvesse võtta. Prototüüptestimine, mida võimaldab seeriatootmine (nt autotööstus), on laevaehituses pea võimatu, kuna laevad on suured ja tihti ainulaadsed.
Kuna laev on oma olemuselt väga kompleksne süsteem, siis spetsialiseeruda saab erinevatele valdkondadele, ning teadmisi ja oskusi saab ära kasutada ka teistes valdkondades. Nö baasteaduse ja innovatsiooniga tegeletakse kindlasti ka laevaehituses, kuid selle vilju saab ühiskonnas maitsta mõningase viiteajaga (ca 10 aastat).
Professori töö olemus on hariduse andmine, teadustegevus ja ühiskonna mõjutamine vastavalt teadustöö põhisuundadele. Viimane kätkeb endas eriala konverentsidest osavõttu ja töögruppides osalemist eesmärgiga mõjutada seadusandlust, mis reguleerib meresõitu ja laevade ohutut ning keskkonnasõbralikku kasutamist. Kuidas oma tööaega nende erinevate kohustuste vahel jagada sõltub sellest, kus sa karjääriredelil oled. Vanematel ja kogenumatel professoritel on tihti prioriteediks just teadmiste edasiandmine ja kindel roll töögruppides, kuid aktiivne teadustegevus jäetakse sageli nooremate kolleegide õlgadele.
Samahästi võiksid töötada mõnes välismaa ülikoolis? Kas tulid kõlava ametinimetuse pärast?
Kui kandideerisin, oli võimalus ka Soomes Aalto ülikoolis kandideerida professoriks. Seal oli tunduvalt kõvem konkurents, kuid mul olid head šansid see koht saada. Aga tahtsin Saaremaal elada! Kui ei oleks Meremajanduse keskust, peaksin teadustööga tegelema Saaremaalt eemal.
Mida teadlasena uurid? Kuidas selleni jõudsid?
Liigume suunas, kus laevad muutuvad järjest kergemaks, mis tähendab, et konstruktsioonid, mis koormusi kannavad, jäävad järjest õhemaks. Samas peab turvalisus olema tagatud.
Minu töö põhisuunaks on laevade kokkupõrgete ja karile sõitude modelleerimine eesmärgiga neid olukordi paremini kirjeldada ja struktuure turvalisemaks muuta. Töö arenes välja järjest kasvavast meretranspordi intensiivsusest küllaltki kitsas ja madalas Soome lahes, kus aktiivse liikluse korral on suur oht kokkupõrgeteks ja karile sõiduks, mis võib omakorda põhjustada suure õlireostuse.
Minu tööd eristab olemasolevatest uuringutest vigastatud kere täpne kirjeldus, mille teeb võimalikuks 3D printimistehnoloogia kasutamine. Töö eesmärgiks on hinnata laevade uppumatust ja õli leket erinevate reaalsete vigastuste korral. Pikemas perspektiivis on eesmärgiks viia läbi mudelskaalas kokkupõrke analüüs. See eeldab aga põhjalikumat tööd ka materjalide purunemise valdkonnas, sest materjali purunemine ei vasta tavapärastele skaleerumisseadustele.
Kuidas nii noorena professoriks saada? Kas akadeemiline karjääriredel on vanusega seotud?
Ütleksin, et olen suure töövõimega. Magistri- ja doktoriõpingute ajal alustasin päeva alati kell 6 hommikul, olin esimesena tööl ja lõpetasin kell 6 õhtul. See tähendab 12-tunniseid päevi seitse aastat põhimõtteliselt järjest.
Ma ei ütleks, et akadeemiline karjääriredel on vanusega seotud. Aalto ülikoolis on näiteks viimasel ajal professoriteks päris palju inimesi, kellel pikaajaline kogemus tööstuses ja kes tahavad seda kogemust ülikoolides tudengitele jagada. Loodan, et ka Eesti ülikoolid hakkavad lähitulevikus selliseid inimesi otsima ja palkama.
Kuidas igapäevaselt laevateadust tehakse? Kuidas uurimisrühm töötab?
Võib-olla „laevainseneeria“ on parem nimetus, sest tänapäeva laevaehitus kätkeb endas kõikvõimalikke erinevaid valdkondi ja on igati multidistsiplinaarne, aga süviti teaduslikuks minna saab üldjuhul kitsastel teemadel.
Põhimõtteliselt algab kõik õpilastest, keda vastavalt treenime, et nad saaks tööturul hakkama. Õpilased, tehes oma lõputöid, puudutavad aktuaalseid teemasid ja rohkem kui sageli teevad avastusi ning pakuvad välja lahendusi, mille peale vanem generatsioon ei tulegi. Oluline on muidugi ka juhendaja roll, sest liigne kontroll ja piiride seadmine võib takistada innovatsiooni. Juhendaja või professori ülesandeks jääb sageli motiveerimine, suunamine ja nö coaching, sest noortel puudub tihti eneseusk. Õpilased moodustavad, ja seega ka määravad, kui edukas üks uurimisgrupp on. Igal ühel grupis on oma tugevused ja nõrkused. Grupijuhi ülesanne on tuua välja igaühes tema tugevad küljed. Kokkuvõtvalt usun, et eduka uurimisrühma omadused on sõltumatud valdkonnast.
Milline on laevaehituse tulevik?
Ma ei oska ennustada. Õppekavad peaksid muutuma rahvusvahelisemaks, sest laevaehitus oma olemuselt on rahvusvaheline. Pole mõtet õpetada pealiskaudselt aineid, mille spetsialistid asuvad 2-tunnise lennureisi kaugusel. Tudeng saab erinevates ülikoolides aineid võttes midagi olulist, avardab maailmavaadet, õpib erinevaid lähenemisviise ning rahvusvahelist suhtlust. Need on väärtuslikud kogemused, mida laevaehituse insener oma tulevikutöös igapäevaselt vajab.
Tööstuse arengud annavad kõigile osapooltele võimaluse spetsialiseeruda ja keskenduda põhitegevusele. Seda nii disaini kui ka valmistoodete, nn moodulite osas, mille osakaal tänapäeva laevaehituses kasvab. Väikesel tootmisele spetsialiseerunud ettevõttel pole mõtet hoida täiskohaga palgal spetsiifiliste oskustega inseneri, keda saab rakendada ainult poole kohaga. Koondumine lubab inseneridel pakkuda oma teenuseid üle maailma erinevatele ettevõtetele.
Miks väljastpoolt Saaremaad Meremajanduse keskusse tulla?
Arvan, et siit saab tudeng kaasa päris unikaalse kogemuse, kus ülikool teeb aktiivset koostööd tööstusega ja laevaehituse klastriga. See loob head eeldused professionaalsete inseneride koolitamiseks, sest tööstus näitab meile, milliseid insenere nad vajavad. Baltic Workboats on näidanud initsiatiivi luues stipendiumi tudengitele. See ei ole küll maailma mastaabis erakordne, kuid näitab, et ülikool ei ole üksi ja Meremajanduse keskuse lõpetajaid on tööturul reaalselt vaja.
Küsis Helen Sääsk