UUS KODU VANA GARAAŽI PÖÖNINGUL

Täpsemalt siis Kuressaare leivakombinaadi vanade garaažide pööningul. Kui AS Saare Leib (2003. aastast OÜ Saare Leib – T. K.) 2000. aasta suvel kesklinnast Kalevi tänavale uude tootmishoonesse kolis, jäi osa hooneid sellest suurest kompleksist mõistliku kasutuseta. Vähemasti garaažimaja jõudis oma uue elu ja uued elanikud ära oodata ning praegu ei viita hoone endisele funktsioonile enam miski.

Lauri Vaher, Lelet Paadik, Marju ja väike Jesper elavad oma uues kodus eelmise aasta 1. novembrist. Juba piisavalt pikka aega, et aru saada, kas tehtud otsused ja valikud olid ikka õiged.

Lauri ütleb, et temal vähemalt kulus uue elamisega harjumiseks ikka natuke aega ja üldse juhtus see uue kodu valimine just siia Kauba tänava uuendatud majja üsna kogemata. “Mina vaatasin juba ammu Kuressaare poole, et võiks ju olla ikka üks oma elamine,” ütleb Lelet, kes aasta tagasi elas ja töötas veel Soomes. “Aga polnud selliseid uusi kenasid kortereid. Mingit vana ei tahtnud osta.” Tõesti. Uudistamas käidi päris mitut korterit – pildi peal ilus küll ja odav ka, aga kui kohapeal asi üle vaadati, sai ka selgeks, miks see hind nii madal on. “Kui vaadata neid hindasid, mida vanade hruštšovkade eest küsitakse... ja need on ikka sellised tüüpkorterid. Lõpuks jõudsime selle majani. Selgus, et arendaja on minu hea sõber ja siis läkski asi ketrama. Koht on super, mulle sobib, tööl käimiseks pole isegi autot vaja. Ja planeering on ainulaadne, sellist korterit ikka kellelgi teisel ei ole.” Lauri lisab, et nad said n-ö valmis produkti, omalt poolt tuli vaid mööbel sisse tuua.

Põrandapinna poolest sai sellest pööningust maja kõige suurem, neljatoaline korter. “Teised saadaval korterid olid kahetoalised, aga meil oli ruumi vaja,” meenutab Lauri Kauba 16 valikuid ja võimalusi. Kasuliku pinnaga on natuke teine lugu. Seda on siin 94 ruutu, sest kasulikku pinda arvestatakse põrandast oluliselt kõrgemalt, 1.60 pealt, ja sealmaal on juba katusealune kalle ja meetrid väiksemad. “Töömees, kes meile parketti maha pani, arvestas vist alguses ka kasuliku pinna järgi, aga nii tuli põrandakatet kõvasti puudu,” meenutab Lauri.

Kahe kõrvalkorteri elanikud lasid oma “pööningukambrid” lausa kahekorruseliseks ehitada. “Meie ei näinud sellel mingit mõtet. Seal üleval jääb seda liikumisruumi nii väheks ja kuidas sa paned siia keset tuba mingi trepi või redeli?” Lelet lisab, et see kõik võtaks palju ruumi ära, ilma selle väikese teise korruseta on tuba ikka palju avaram. Üks vahesein lasti siiski juurde teha, sest just lõpliku ruumijaotuse otsustamise hommikul selgus, et perre on oodata lisa ja nii tulebki elutoa arvelt juurde pisipoja tuba. “Praegu tundub see väga loogiline, elutuba olekski liiga suur jäänud.”

Üldiselt heledates toonides elutuba ilmestavad oma eheda puidu olekuga laetalad ja postid ning tume kööginurk. Omanäolised valgustid leiti K-rautast. “Ma vaatasin kohe, et need on nii ägedad!” on peremees rahul. “Olid muidugi kõige kallimad ka, ootasime, millal allahindlus tuleb...”

Üht-teist nipet-näpet on muidugi veel teha, aga põhimõtteliselt on elamine valmis. Lauri küll arvab, et nagunii tuleb hiljem veel mõni mõte, kuidas sisustada ja ehk aasta pärast on kõik lõplikult paigas.

Korteri hinnaks kujunes 107 000. Pank andis laenu ja omafinantseeringuga aitas KredEx. Mõistlik summa, kui arvestada planeeringut, ehituskvaliteeti ja loomulikult asukohta.

Selle korteri üks suur eelis on päris omaette sissekäik. “See oligi üks põhjusi, miks me just selle korteri valisime,” ütleb Lelet. Trepiterrassi sai veel projekti muutmata pisut suuremaks ehitada, sinna mahuvad nüüd kenasti ka laud ja paar tooli. “Suvel hea istuda,” arvab Lauri.

Hoovi poole avaneb praegu küll veel üsna trööstitu vaade leivakombinaadi vanale tootmishoonele, mis laguneb ja pudiseb tükkhaaval põrmuks otse elanike silme all. Aga kõrge müügihind või heade ideele puudus pole lasknud hoonele uut omanikku tulla. Isegi selle kompleksi lammutamine läheb vististi õige kulukaks.

 Eelmise aasta 3. märtsi Saarte Hääl meenutab artiklis “Lagunev leivakombinaat – kurb tont keset vanalinna” tootmishoone troostitut lähiminevikku: “/.../ riigile kuulunud Kuressaare leivakombinaadi varad osaliselt erastati ja osaliselt tagastati õigusjärgsetele pärijatele, perekondadele Papp ja Kahu. Pärast seda on kombinaadikompleksi kuulunud hooned vahetanud mitu korda omanikku, Kohtu 7a paiknev tööstushoone koguni pool tosinat korda. Kinnisvaraettevõtte Arco Vara ühe looja Arti Arakase käest ostis Kohtu 7a tootmishoone 2002. aasta kevadel soomlane Juha Tapani Leppänen, sama aasta detsembris sai omanikuks osaühing Suuster & Ko. 2004. aasta aprillis liikus kinnistu osaühingu Arandix valdusse ja aasta hiljem omandas selle osaühing Glasmir. Juunist 2012 on kinnistu omanik OÜ Vintselle.

Juba 2000. aastal koostatud detailplaneeringuga oli ette nähtud vana tööstushoone lammutada ja asemele ehitada kaks pooleteist-kahekorruselist kivikatusega maja, mis võivad olla nii eluruumid kui ka äripinnad. Tootmistegevusega selles piirkonnas enam tegeleda ei tohtinud.”

Olgu see morn kõrvalepõige peateemast tehtud lootuses, et ehk kunagi avaneb ka Lauri ja Leleti koduaknast vaade renoveeritud-remonditud-uusarendatud naabermajale.

Hea vähemalt, et üks vana maja päris linna südames on saanud lõpuks uue elu ja uued elanikud.