Professor Kõrgesaar: laevaehituse tulevikku on raske ennustada
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mihkel Kõrgesaar on Saaremaal sündinud, kasvanud, vahepeal maailma uurimas käinud, kuid nüüd tänu koduigatsusele, suurepärasele võimalusele ja mitmele kokkusattumusele kodukohas tagasi.
“Ärge saage minust valesti aru. Kokkusattumus ei ole see, et olen professor, vaid see, et saan seda tööd teha just kodukohas Saaremaal,” ütleb intervjuus Kuressaares TTÜ meremajanduse keskuses laevaehituse professor Mihkel Kõrgesaar.
Kes või mis on professor?
Insenertehnilises valdkonnas nagu laevaehitus hõlmab teadustegevus eelkõige rakendusuuringuid, mille suunitlus on tingitud ühiskonna vajadustest. Laevaehituse valdkonnas on hetkel aktuaalsed teemad kindlasti energiatõhusus ja ohutus. Laevade efektiivsemaks muutmisel on lähiajaloost näiteid, kus rahvusvahelisi nõudeid ja standardeid viiakse sisse poliitilistel kaalutlustel, ignoreerides teadmiste- ja faktipõhiseid arvutusi. Insenertehniline haridus toetab eelkõige teadmistepõhise ühiskonna mudelit.
Laevad opereerivad unikaalses keskkonnas, vee ja õhu piiril, mis seab nad äärmuslike loodusjõudude mõju tingimustesse. Tänapäeva laevainsener peab mõistma, kuidas erinevaid koormusi kirjeldada, kombineerida ja tehniliselt arvesse võtta. Prototüüptestimine, mida võimaldab seeriatootmine (nt autotööstus), on laevaehituses pea võimatu, kuna laevad on suured ja tihti ainulaadsed.
Kuna laev on oma olemuselt väga kompleksne süsteem, siis spetsialiseeruda saab erinevatele valdkondadele ning teadmisi ja oskusi saab ära kasutada ka teistes valdkondades. N-ö baasteaduse ja innovatsiooniga tegeletakse kindlasti ka laevaehituses, kuid selle vilju saab ühiskonnas maitsta mõningase viiteajaga (ca 10 aastat).
Professori töö olemus on hariduse andmine, teadustegevus ja ühiskonna mõjutamine vastavalt teadustöö põhisuundadele. Viimane kätkeb endas erialakonverentsidest osavõttu ja töögruppides osalemist eesmärgiga mõjutada seadusandlust, mis reguleerib meresõitu ja laevade ohutut ning keskkonnasõbralikku kasutamist.
Vanematel ja kogenumatel professoritel on tihti prioriteediks just teadmiste edasiandmine ja kindel roll töögruppides, kuid aktiivne teadustegevus jäetakse sageli nooremate kolleegide õlgadele.
Samahästi võiksid töötada mõnes välismaa ülikoolis? Kas tulid kõlava ametinimetuse pärast?
Kui kandideerisin, oli võimalus ka Soomes Aalto ülikoolis kandideerida professoriks. Seal oli tunduvalt kõvem konkurents, kuid mul oli hea šanss see koht saada. Aga tahtsin Saaremaal elada! Kui ei oleks meremajanduse keskust, peaksin teadustööga tegelema Saaremaalt eemal.
Mida teadlasena uurid? Kuidas selleni jõudsid?
Liigume suunas, kus laevad muutuvad järjest kergemaks, mis tähendab, et konstruktsioonid, mis koormusi kannavad, jäävad järjest õhemaks. Samas peab turvalisus olema tagatud. Minu töö põhisuund on laevade kokkupõrgete ja karile sõitude modelleerimine eesmärgiga neid olukordi paremini kirjeldada ja struktuure turvalisemaks muuta.
Minu tööd eristab olemasolevatest uuringutest vigastatud kere täpne kirjeldus, mille teeb võimalikuks 3D printimistehnoloogia kasutamine. Töö eesmärk on hinnata laevade uppumatust ja õli leket erinevate reaalsete vigastuste korral. Pikemas perspektiivis on eesmärgiks viia läbi kokkupõrke analüüs mudelskaalas. See eeldab aga põhjalikumat tööd ka materjalide purunemise valdkonnas.
Kuidas nii noorena professoriks saada? Kas akadeemiline karjäär on vanusega seotud?
Ütleksin, et olen suure töövõimega. Magistri- ja doktoriõpingute ajal alustasin päeva alati kell 6 hommikul, olin esimesena tööl ja lõpetasin kell 6 õhtul. See tähendab 12-tunniseid päevi seitse aastat põhimõtteliselt järjest.
Ma ei ütleks, et akadeemiline karjääriredel on vanusega seotud. Aalto ülikoolis on näiteks viimasel ajal professoriteks päris palju inimesi, kellel pikaajaline kogemus tööstuses ja kes tahavad seda kogemust ülikoolides tudengitele jagada. Loodan, et ka Eesti ülikoolid hakkavad lähitulevikus selliseid inimesi otsima ja palkama.
Kuidas igapäevaselt laevateadust tehakse? Kuidas uurimisrühm töötab?
“Laevainseneeria” on parem nimetus, sest tänapäeva laevaehitus kätkeb endas kõikvõimalikke erinevaid valdkondi ja on igati multidistsiplinaarne, aga süviti teaduslikuks minna saab üldjuhul kitsastel teemadel.
Põhimõtteliselt algab kõik õpilastest, keda vastavalt treenime, et nad saaks tööturul hakkama. Õpilased, tehes oma lõputöid, puudutavad aktuaalseid teemasid ja rohkem kui sageli teevad avastusi ning pakuvad välja lahendusi, mille peale vanem generatsioon ei tulegi.
Oluline on muidugi ka juhendaja roll, sest liigne kontroll ja piiride seadmine võib takistada innovatsiooni. Juhendaja või professori ülesandeks jääb sageli motiveerimine, suunamine ja n-ö coaching, sest noortel puudub tihti eneseusk.
Milline on laevaehituse tulevik?
Ma ei oska ennustada. Õppekavad peaksid muutuma rahvusvahelisemaks, sest laevaehitus on oma olemuselt rahvusvaheline. Pole mõtet õpetada pealiskaudselt aineid, mille spetsialistid asuvad kahetunnise lennureisi kaugusel. Tudeng saab erinevates ülikoolides aineid võttes midagi olulist, avardab maailmavaadet, õpib erinevaid lähenemisviise ning rahvusvahelist suhtlust. Need on väärtuslikud kogemused, mida laevaehituse insener oma tulevikutöös igapäevaselt vajab.
Tööstuse arengud annavad kõigile osapooltele võimaluse spetsialiseeruda ja keskenduda põhitegevusele. Seda nii disaini kui ka valmistoodete, nn moodulite osas, mille osakaal tänapäeva laevaehituses kasvab. Väikesel tootmisele spetsialiseerunud ettevõttel pole mõtet hoida täiskohaga palgal spetsiifiliste oskustega inseneri, keda saab rakendada ainult poole kohaga. Koondumine lubab inseneridel pakkuda oma teenuseid üle maailma erinevatele ettevõtetele.
Helen Sääsk