KOPLI TALU SILVI JA KIVID
28. august 2018, 03:57
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Ma lihtsalt pügan nad ära!” teatab Suure-Rootsi küla Kopli talu perenaine Silvi Sirkel resoluutselt avatud aedade päeva raames väravast sisse marssinud külalistele. Suureleheliste pärnadega olla üks igavene häda – tuul ajab kõik aia nurgad lehti täis ja siis pole muud kui jookse nende järel. “Aga ma pean Leo Filippovile rääkima, et tuleb mulle appi, tal on hea silm.”
Pärnade pügamine on veel tulevikuteema, suviselt põuane kevad õnneks juba minevik. “Põud tegi palju kurja, õue oli täitsa punane. Neid lilli poleks mitte ühte, aga ma vedasin iga õhtu ämbritega vett. Hea, et mu koivad ikka vastu pidasid. 78 seljas ka juba... aga seda ei tohi meelde tuletada!” Tõesti, seda numbrit ei paista krapsaka perenaise olemisest küll kuidagi välja; aiast, mis nõuab palju aega ja vaeva, ei paista aiapidaja vanus ammugi mitte, pigem kogemus. Kõik on sätitud ja joone peal.
Peale ilma on Silvil kiusajaid teisigi. Kitseke kasutas ära aega, mil perenaine oli väljamaal, ja tegi mõne põõsa kallal oma kärpimistööd. “Ja seda kollast küpressi ta sasis ka nii, et vähe pole. Kas on mõistust tal?!” Kitseke käis ka tarbeaias maiustamas, herned-põldoad läksid kõik. Punasest maltsast on alles enam-vähem üks taim ja sellel hoiab Silvi hinge sees – toob igal õhtul katteloori peale, muidu oleks hommikuks läind. “See on ikka niivõrd ilus, eriti õhtul vastu päikest.”
Veel näitab Silvi kohta, kus kaks aastat tagasi kasvasid roosid. “Aga siis tuli metssiga oma perega ja tegi kõik kummuli. No mis su hing teeb?”
Täna on perenaise hing igatahes rahul, rahvast muudkui voorib tema aeda kaema. “Oi-oi! Juba eile käisid soomlased bussiga, oma nelikümmend inimest oli. Aga mul on hea meel, et mul on, mida näidata. Oma tehtud tööd.” Viimase aja aedade suur moehitt – kollane pojeng on Silvil ka olemas, aga selleks aastaks juba oma õitsemised ära õitsenud. Sama huvitav on üks liilia – tõepoolest, õis meenutab pigemini roosi kui liilia oma. “See on alles noor! Möödunud aastal sain. Ma pean talle rammu andma.”
Silvi äiapapa oli kalur ja temast jäänud klaasist võrgupoid on kenasti kiviaia peale ritta seatud – nagu suured helmed, ütleb keegi külalistest.
“Austraaliast käis üks pere siin ja need arvasid, et siin on nii kehva maa, et rohi ka ei kasva lillepeenras!” Ei kasva jah. Ainult lilled.
“Kreegist tegin omale heki!” Silvi näitab rinnakõrguselt ühtlaseks pügatud hekki. Hekk mis hekk. Kahju vaid, et marju ei kasvata, kena madal oleks noppida. “Ja viinamari on mul täiega käest ära läind...” ohkab perenaine. “Mineva aasta sain siit viis liitrit mahla.”
Aias on palju hästi suuri kive, enamasti küll vaid üks nukk mullast väljas, palju seda kivi veel seal maa sees on, annab vaid aimata. Silvi teeb kividele terasharjaga maniküüri, “muidu lähevad habemesse”. “Mulle meeldivad kivid. Ma olen kivihaige natuke!”
Aia laiendamise plaanidest ei taha Silvi midagi kuulda: “Ma väsin juba sellestki ära! Aga vahel tuleb selline tuhin peale ja siis hakka aga jälle! Vahest unustan söögi ka ära.”
Ja kuna ühel hõbekuusel on “nii vilets säärejooks”, pani Silvi tüve ümber spargli kasvama. See on tõesti nagu seelik kohe.
Aias on väike veesilm ka. Vesiroosid elavad ka kenasti talve üle. Moonid õitsevad juba ja Silvil on nii kahju, et sel aastal mitte ühtegi valget mooni ei ole. “Ta on nii ilus, aga kiire õitseja.” Võib-olla tuleb veel. Keegi arvab, et mooni seemned pidavat sügaval mulla sees kaua aega vastu pidama ja kui pinnale satuvad, lähevad kasvama. Sellepärast olevat sõjaväljal alati palju moone õitsemas – mürsud pöörasid maa segamini ja tõstsid seemned pinnale. Botaaniliselt väheusutav ja kirjanduslikult kaunis legend...
Kõige uhkema ja suurema kivi tutvustamise jätab perenaine ringkäigu lõpuks. “See tahaks ka rohkem päikese kätte saada, tuleb seal muist saari maha võtta, et kivi nähtav oleks.” Naabrimees lubanud pilli võtta ja siin kivi peal lausa kontserdi anda.
“Hommikul võtan tassi kohvi ja tuleme koeraga kahekesi siia istuma.”
Küllap võtab Silvi kohvitassi ligi ka täna õhtul, kui aiauudistajate hulgad koju läinud, istub siia kivile ja naudib looduse ja omaenda kätetööd.
Tekst TÕNIS KIPPER
Pildid IRINA MÄGI