Vähist tervenev Ott Paakspuu: käisin ühe jalaga teisel pool ära

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
TUNNEB END VAJALIKUNA: Ott Paakspuu jaoks on tähtis, et ta saab taas elust osa võtta, näiteks tööl käia.
MAANUS MASING
TUNNEB END VAJALIKUNA: Ott Paakspuu jaoks on tähtis, et ta saab taas elust osa võtta, näiteks tööl käia. MAANUS MASING Foto: Saarte Hääl

Eelmisel aastal viimases staadiumis vähi diagnoosi saanud Ott Paakspuu räägib intervjuus Saarte Häälele, kuidas ta veel kevadel oli nii viletsas seisus, et oli juba kõige tumedama tulevikuga leppinud. Nüüd on mees taas vormis ja pakatab elujõust.

“Ma olen nüüd tööl ju,” kostab telefonis Oti reibas hääl, kui pakun, et võin talle intervjuu tarbeks vajadusel koju tulla.

See oli 12. aprillil 2018. Käisin EMO-s ühe loo jaoks rääkimas dr Ojar Eerikuga. Ukse taga oodates nägin ma hämaras koridoris ratastoolis istumas Otti. Või pigem ühte inimvaret, kes teda meenutas. Oti vähihaigus oli kõigile teada ja kampaaniaga oli ravimi jaoks rahagi saadud. Mäletan, et küsisin ta käest, kuidas läheb. “Halb on,” oli vaevaline vastus raske hingamise saatel. Ta rääkis vaikselt, et oli juba ka uue rohuga ravi saanud, kuid nüüd on tal mingi muu haigus kallal ja aina hullemaks läheb. See vaatepilt oli kole. Kurb.

Nüüd mõnda aega tagasi Otti linnas nähes ei tundnud ma teda taas kohe esimese hooga ära. See oli täpselt samasugune Ott, nagu ma teda oma 35 aastat mäletan. Ta ei meenutanud enam mitte kuidagi seda meest, keda ma ühel kevadpäeval Kuressaare haigla EMO ukse taga ratastoolis kõverasse vajununa nägin. See oli rõõmus hetk.

Sa käid jälle tööl? Telefonis tundusid selle üle päris õnnelik olevat.

Olen tööl tagasi 1. septembrist. Kõik on uus septembrikuus, nagu öeldakse. Tööl on hea käia. Tunda, kuidas sa oled vajalik. Sa oled siis nagu endale ka rohkem vajalik.

Keerad ikka rooli? Oled seda vist oma 35 aastat teinud.

Ikka sama. Umbes nii seda aega tuleb, isegi vist nelikümmend aastat.

Näed hea välja ka. Nagu polekski midagi juhtunud. Kuidas su tervisega olukord praegu on?

Ma tunnen ennast üle aastate ikka väga hästi. Kui ma hommikul tõusen üles ja midagi ei valuta, siis on päev väga hästi alanud.

Kaalu oled ka jälle kenasti tagasi saanud.

Jah, jälle 87 kilo käes. Vahepeal olin 66 peal. Ma ei julgenud siis isegi kaaluma minna. Kui kaalunumbrit vaatasid, siis said aru, kui läbi sa tegelikult oled.

Kas see, mis oli, on igal hetkel meeles või pigem oleks nagu halb unenägu olnud?

Eks ta ikka meelde tuleb küll, ega niisugused asjad ju nii kiiresti ära ei unune. Ma katsun küll seda ära unustada, aga eks ta tuleb ikka meelde.

Julged sa öelda, et käisid ühe jalaga seal teisel pool ära?

Jah. Seda saan öelda küll. Sa nägid mind ju ise seal EMO ukse taga. Midagi seal eriti enam järel ju ei olnud. Olin seal lihtsalt hunnikus. Siis oligi vast see koht, kus saaks öelda, et olin poole jalaga juba läinud.

Mäletan. Ega enamus lugejaid oska ette kujutada, mis tunne nii olla on. Oskad sa seletada?

Tead, siis ei tunnegi enam midagi eriti. Surmahirmu või sellist (paus) ... seda ei ole.

Kevadel olid juba oma mõtteis siis sellega leppinud, et nüüd on ...

Jah. Huvitav on, et inimene lepib, aga sisimas võitleb ikka. Lootus sureb ju viimasena. See on tõsi. Ju siis ei olnud seekord veel minu aeg minna. Sain antibiootikumid peale, tulin uuesti tagasi ja vähiravi hakkas taas.

Kas sa praegu oled terve?

(Naerab.) Ma kardan, et selliseid täitsa terveid inimesi polegi.

Räägime vähist.

Vähinäitajad on stabiliseerunud ja osaliselt kadunud.

Su tervenemine on toimunud lausa silmnähtavalt. Kas oligi nii, et iga päev, kui ärkasid, tundsid ennast paremini, peeglisse vaadates nägid ka, kuidas elu hakkas sisse tagasi tulema?

Täpselt. Sul läheb paremaks, hakkad nalja viskama. See on märk. Sa ei liigu enam ringi nagu hall vari. Jaksad jälle asju teha. Siis, kui ma väga vilets olin, tahtsin ka ju teha kõike, aga lihtsalt ei jaksanud. Tööl ei jaksanud enam käia. Muutusin aina apaatsemaks, hingamispuudulikkus oli suur, tahtsin vaid pikali ja omaette olla. Kogu sellise olemise juures on pere abi hindamatu, isegi kui ma ei tahtnud kedagi võib-olla tol hetkel näha.

Tervenemine on toimunud siis kõik tänu sellele ravimile, mille ostmise jaoks suur kampaania oli?

Jah. Esimesel korral, kui sain, olin viiruse tõttu vilets. Juba teisel korral tundsin, kuidas elumahlad hakkavad sisse tagasi tulema. Pärast kolmandat korda näitasid uuringud, et juba läheb paremaks. Perearst ütles, et see on meditsiiniline ime.

Kas see tuli sulle üllatusena, kuidas inimesed sind aitasid?

See näitas mulle, et siis, kui sul enam üldse lootust pole, on ikka kuskil keegi, kes on nõus sind aitama. Lootus sureb viimasena. Ma ütlesin oma arstile ka juba ravi ajal, et nüüd tagasiteed pole. Ma ei saa ju oma sponsoreid (kõiki annetajaid – toim) alt vedada. Tänu nendele istun ma täna siin.

Ravi ikka jätkub ja fond toetab?

Kui arst ravi määrab, siis peab jätkuma ja fond ikka õnneks toetab.

Kuidas sa fondini üldse jõudsid?

Raviarst rääkis võimalikust ravimist. Ma teadsin kohe, et sellist raha mul ei ole kuskilt võtta. Tegime siis taotluse “Kingitud elu” fondile ja selle juht Toivo Tänavsuu võttis minuga ühendust. Pakkus välja, et teeme kampaania. Ta arvas, et see läheb õnneks. Läkski.

Ravi said sa Tallinnas?

Jah.

Kirjutasin hiljuti leheveergudel saarlaste soovist, et vähiravi saaks pakkuda ka siin haiglas. Sa oled selle läbi teinud, mis sa mõttest arvad?

Ma olen sellega väga päri. Praegusele ravile eelnes keemiaravi, mis mulle ei mõjunud. Ma olin pärast seda nädal aega sõna otseses mõttes zombi. Mul oli väga halb olla, isu ei olnud. Näiteks üks mu lemmiktoit on ikka olnud rosinasai. Siis ma ei saanud selle poole vaadata ka, juba paljast pilgust saiale läks süda pahaks.

Samas Tallinnas onkoloogiaosakonnas olles nägin ma vanu mehi, kes sama haigusega suutsid ikkagi elujõudu säilitada. Sain ka mina nendelt jõudu juurde. Härrasmehed võtsid seda tavalise elu osana. Arst ütles mulle ka kohe, et see ei ole tänapäeval enam surmahaigus. Iga päev tulevad uued ja paremad ravimid.

Sa oled eluaeg suitsumees ka olnud, enam vist ei tee?

Eelmise aasta 23. oktoobril jätsin maha. Käisime kolleegidega koos vallamaja ukse ees ikka suitsu tegemas ja ükskord ei viitsinud enam minna. Ilm oli niru ja tervis oli kehva. Sinna see jäigi. Ma olen ikka öelnud, et suits jättis mind maha. Eks selle mahajätmisega ole ikka nii, et ükskord see hommik tuleb, kui sa enam suitsu ei tee. Iseasi, millal see tuleb.

Oled sa mõelnud, et ehk saidki sa vähi endale just suitsetamise tõttu?

Muidugi olen mõelnud. Aga kui sa suitsetaja oled, siis sa ei mõtle, et just sulle vähk kallale tuleb. Aga näed, tuleb.


OTT PAAKSPUU LUGU

Märtsis 2018 anti välja vähiravifondi “Kingitud elu” pressiteade, milles kutsuti üles toetama 57-aastase Saaremaa pereisa Ott Paakspuu kopsuvähiravi (ravim Keytruda), millele kulub järgneval kolmel kuul ligi 17 000 eurot. Ott rääkis seal ise oma haigusest.

“Sain vähiravidiagnoosi 1. novembril, kui Tallinnas teatas arst, et mul on haigus viimases staadiumis. Enne ei osanud ma oma enesetunnet sellega üldse siduda. Olin väsinud ja katsusin ikka puhata, et siis pärast jõuan tööd teha. Augustis algasid köhahood. Arvasin, et olen külmetanud või mingi viiruse kaasa haaranud ja otsisin leevendust käsimüügiravimitest. Kuna enesetunne pidevalt halvenes, magada sain ainult poolpüsti asendis, köhahood piinasid, siis registreerisin perearsti vastuvõtule ja ootasin veel kaks nädalat, et üldse oma asjast rääkida. Tehti röntgen, mille põhjal arvati, et peaks vist ka kompuutrisse minema. Kohalik arst saatis Tallinnasse.

Kogu majapidamine ja hooldamine on praegu naise ja poegade õlul, sest ma ei tohi mitte midagi tõsta ega teha, kohe hakkan verd köhima. Tegelikult on mu pere ja lähedased kogu aeg minu kõrval toetamas ja abistamas, et ma tuleksin oma haigusega paremini toime ja nad loodavad, et tulen sellest eluga välja. Ka töökaaslased mõistavad ja saan vajadusel vabu päevi, et Tallinnas ravil käia.

Raviarst soovitab uut ravi seetõttu, et iga keemiaravi järel on mul olnud taastusaeg pikem ja piinarikkam ning järjest raskem on toime tulla igapäevase eluga. Ja kuna ma enda poolt olen teinud kõik, mis võimalik, et terveks saada või vähemalt vähist võitu saada, siis loodan, et mulle sobivam ravi aitab mind oma eluga paremini hakkama saada ja ma ei pea töötamisest loobuma.

Vähiravifondile Kingitud Elu olen väga tänulik. Saan oma pere eest edasi hoolitseda, näha oma väiksemate poiste täiskasvanuks saamist ning ka ema võib oma vanaduspäevad väärikalt veeta oma kodus pere keskel.”

Üsna kiiresti tuli teade, et head inimesed on Oti ravimite jaoks piisavalt annetanud.

Juulis kirjutas Ott taas: “Kui ma märtsis taotlesin toetust vähiravifondist, siis toetusin tegelikult ainult oma raviarsti optimismile, et see võib mind aidata. Mu enesetunne oli võrreldes hilissügisega kordades halvemaks läinud ja aprillikuu kujunes kõige tõsisemaks võitluseks. Tööle ma enam ei jaksanud minna ja järjest rohkem kulus aega puhkamiseks enne hädavajalikke toiminguid ja pärast igat tõsisemat liigutust.

Juba veebruaris oli selge, et mu sõralisest kaaslane ei allunud keemiaravile sisuliselt üldse ja paljunes hoolega ka teistesse organitesse ning lümfidesse. Ma ei olnud tol hetkel võimeline enam millelegi mõtlema või kellegagi suhtlema – tahtsin ainult lamada ja omaette olla. Tõenäoliselt sain märtsi lõpus veel tööl käies ka mõne viiruse kaasa ja aprill kujunes tõsiseks katsumuseks nii mulle kui ka mu perele.

Kui abikaasa sai aru, et olukord pidevalt halveneb, siis vedas ta mind korduvalt perearsti juurde ja EMOsse ning nõudis, et midagi peab ju ometi saama teha, et mu hingamisraskusi leevendada. Perearst konsulteeris spetsialistidega, et leida sobiv põletikuvastane ravi, sest oli ju vaja tekkinud põletik saada kontrolli alla. Et sõita Tallinnasse ja saada uus doos eluliselt vajalikku ravi.

Praegu võin öelda, et kõik need rabelemised-sõidutamised-jne toimisid ning murdepunkt saabus kuskil mai keskpaigas. Abikaasa ütles, et järsku ma hakkasin naeratama ja ühel hetkel viskasin nalja.

Mida päev edasi, seda rohkem saime suhelda ja rääkida ka muudest asjadest peale minu halva enesetunde. Oma haigusloost loen, et elukas jääb järjest väiksemaks ja sõlmekesed kaovad-hajuvad.

Mu paranev enesetunne kinnitab seda, sest jalutan õues ja vaatlen oma koduümbrust. Pean plaane, mida kõike vaja oleks teha – ühtteist toimetavad pojad ja abikaasa ära minu juhendamisel.”

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles