IGOR GRÄZIN: SEE MAJA ON MADE IN MUHUMAA OTSAST LÕPUNI!
18. september 2018, 19:04
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Uuetoa õuevärava vastas, just krundi piiril, kasvab hullult jäme kadakas. Võimalik, et Muhumaa suurim ja vanim. Eeldades, et ühel Muhumaa kadakal võiks olla mälu, teaks ta rääkida ilmselt üsna kaugetest aegadest. Viimase aasta jooksul on ta näinud usinat askeldamist ja seda, kuidas tühjale platsile kerkib maja. Kuidas tuntud poliitik Igor Gräzin rahuloleva naeratusega ümber hallides toonides hoone käib ja mitte vähemtuntud ekspoliitik Maret Maripuu maja ette peenrasse floksipõõsaid istutab. Maretit küll nädala sees kodus ei ole - puhkus sai otsa, aga kõik siin on temamoodi! Maretit mäletab see kadakas juba lapsest peale, sest siit pisut eemal seisab ka üks väga vana maja.
“See oli popsitalu, käsitöötalu, kus inimestel ei olnud ei põldu ega midagi, oli kaks lehma ja kangasteljed ja oligi kõik,” räägib Igor. “See oli ka postitalu, veel vähem kui viiskümmend aastat tagasi üks kõige käidavamaid kohti. Siin talus käis Levalõpme post, siin käidi lehte toomas ja juttu ajamas. See oli kunagi aastaid ja aastakümneid siinse paiga kese. Viimane Uuetoa (aga hääldatakse kõnekeeles ka “Uietoaks”) põlisperemees enne meid oli Mareti vanaisa vend - onu Volli," meenutab Igor.” Oli majandis põllutööliseks, pidas lehma, hobuseid, tegi väikestviisi põldu ja oli siinkandi hing, oma lugude, juttude ja postitalu pidamisega. Siit ongi Mareti lapspõlv. Ja oh neid juhtumisi, mida edasi mäletatud... kuigi ma onu Vollit ei näinud, aga tunne on, justkui oleks ise teda kuulanud.” Maret on siin kasvanud, siin elasid tema vanaonud ja -tädid, minu seosed selle kandiga hakkavad peale kuskil paarkümmend aastat tagasi.”
Ja see, et Igorist on saanud Muhu elanik (väljend “suvemuhulane” ei meeldi talle kohe mitte üks põrm!), on puhtalt Mareti teene. Mitte süü. “Mul ei ole seda probleemi, et ma oleksin siin võõras, mind on omaks võetud. Muidugi tuleb ette ütlemisi ja mitteütlemisi, aga see ei ole kunagi olnud seotud sellega, et ma olen väljast tulnud. Väga hõlmav ja kaasavõttev nii heas kui halvas on see siinne suhtumine olnud.”
Rahu ja vaikusega tuli harjuda. Talveöödel oli algul kergelt jube. “Kui kõike seda rohelust ei ole, kui ümber on raagus puud, nii nagu Ingmar Bergmani filmis... Ja kui siis öösel on NII pime, et on kohe väga pime... Minusugusel sellisel neurasteeniale kalduval inimesel tuli ennast natuke rahustada. Aga see läks kolme-nelja päevaga mööda. Aga nii saab ka tegelikult aru, kui kihvt see kõik on. See ongi minu kodu! Ja teist enam kuskil ei ole.”
Vanas majas oli mõistagi vaid ahjuküte ja seepärast elati talviti ikka pealinnas. Algul oli ka plaan hakata seda vana maja ümber ehitama, kuid selleks ei jätkunud lihtsalt raha. “Kui sa tahad Muhusse jääda – ja ma tahan Muhusse jääda! – me Maretiga tahame Muhus olla –, siis tegelikult on küsimus selles, et kuskil peab elama. Ka talvel. Siis ongi kaks võimalust, sa kas võtad selle 150aastase vana maja ja laod selle ümber või sa ehitad uue. Rohkem variante ei ole. Ja vana renoveerimine on oluliselt, oluliselt kallim, seiklusrikkam. Kui inimene ei ole kunagi varastanud ja elanud ainult palgast, peale selle veel pedagoogina, siis iga kopikas maksab. Rehkendada tuleb siin ka, aga see oli otsustamise koht – kas nüüd või mitte kunagi! Ja siin on nüüd koht, kuhu ma olen ära tassinud enam-vähem kogu oma teadusliku töö, kõik seaduseelnõud ja see kõik on nüüd siin! Ja kõik need ajad, kui ma füüsiliselt ei pea Tallinnas olema, olen ma siin. Ma elangi siin.”
Lugejatele teadmiseks või mälu värskendamiseks: peremees on Muhu valda sisse kirjutatud ja kohaliku volikogu liige. Seda, et Muhu säilitas nö iseseisvuse, peab Igor ülimalt tähtsaks. Ja sellega seoses suhtub ta tulevase silla võimalikku ehitusse ülimalt negatiivselt. “Ma ei taha, et siit inimesed lihtsalt läbi sõidaksid. Mind ajab see mentaalsus marru. Nii Muhus kui Tallinnas – “ootame ja vaatame”! Aga kui see pull ühel hetkel peale hakkab, on hilja. Musternäide – olgu see kõigile hoiatuseks! – on Rail Baltic. Nüüd me saame aru, et pole vaja, aga on juba hilja tagasi keerata! Mina nimetan seda Jorh Adinel Kiire fenomeniks. Mäletad, mida papa Kiir “Suves” ütles? “Kuna me selles asjas oleme pidanud juba nii suurt kahju kannatama, siis ei või me seda mitte pooleli jätta.”
See on see oht! Jah, ma olen selle silla vastu, jah, ma ütlen kõigile, miks see halb on. See ei ole minu agenda number üks, aga mul on õigus seda otsustada, sest siin on minu tulevik, niipalju kui seda on. Siin on minu lapse tulevik, siin on minu naise tulevik. Ja ma ütlen tuleviku kohta oma sõna. Paraku ei ole minus Muhu minevikku. Ma ei tea päris täpselt, kui tähtis on olnud see iseolemine... Kuidas tuli Väikese väina tamm? Ühiskonnateadlasena ma küsin endalt – aga tammi ehitamise eel ju mõeldi ka midagi? Ja tamm ehitati. Ma tahan neid vanu lehti vaadata, mida inimesed siis mõtlesid, milleks tamm tehti? Kas rahval oli sõnaõigust või ei olnud, oli ta heaks või halvaks...”
Kas olnuks ka variant, et praegu sõidaksime üle Väikese väina uisuga? “Muidugi on mul kahju, et Leedo laevad ära läksid. Võib-olla ma isegi hindasin neid üle, sest nende tulemine oli minu jaoks avastus, sellist ühendust nagu Leedo ajal oli ja nagu need laevad olid, ma ei ole maailmas näinud. Ei ole seda ei Michigani järvel, ei ole seda New Yorgis. Mitte kuskil! Minu väliskülalised on ka öelnud – maailmaklass. See, mis praegu – pole viga... aga noh...”
Igor on koos paljude muhulaste ja saarlastega võidelnud Väikese väina tammi avade eest. Võiküla tuulikuid ei tule, seegi on olnud Igori võitlemine. “Päris poliitikat on ikka Muhus aetud ka.”
Ilm on ebaeestilikult kuum ja ega poliitmaastikulgi kraadidest puudu tule. Olgu siis Eesti või maailma mastaabis. “Jama saab su igalt poolt kätte, ole sa kui metsas tahes.” Kuldsed sõnad.
Räägime ka päevapoliitikast, aga siia suverammestuses Muhumaale see nagu ei sobi...
Uues majas on pererahvas saanud elamist nautida alles sellest kevadest. Nii uus kodu... “Osa asju on veel puudu ja iga uus asi nõuab harjumist, aga hea on see, et kõik selle maja osalised on siinsamas – ehitaja, arhitekt, remondimees. See on made in Muhumaa otsast lõpuni.” Arhitekt on kohalik mees Kristjan Prii ja ehitasid Valjala mehed. “Rahulikud, probleemitud – võin ainult kiita!” tunnustab peremees ja lisab, et ehitamine ise käis ruttu, otsustamine enne seda võttis aega, ehk umbes aasta.
Maja on nii uus et osa mööblitki veel puudu. “Seda maja sisustab Maret oma käe järgi. Stiililiselt võiks seda nimetada martsanderlik 1930. Värvilahenduses ja kõiges muus on täiesti tahtlikult püütud imiteerida 1930ndaid. Väliselt kujult on maja nö Muhu, aga mäletad, oli kunagi ajakiri Maret, sisekujunduses on vihjeid ka sellele. See maja ongi pigem Mareti sooloprojekt, kus mina naudin vilju. Tema oli veendunud, et see maja peab tulema “Muhu asi”. See ei saa olla betoonist või kollast värvi. See on kujult puhas Muhu maja 1930. aastate koloriidi ja lisaväärtusega. Ei mingit betooni ega tellist!
Igori kabinetis leiab jätkuvalt kasutust tema isa töölaud aastast 1950. “Selle all ma olen küll mänginud, tõin selle Tartust siia. Sellel vanal trükimasinal on 1979 kirjutatud minu kandidaadi väitekiri.” Laualambi puidust osa meisterdas omal ajal EPA tisler Vohli. Igori isa oli EPAs tööl. Seinal Jakob Kipperi maal, ikka Muhumaast.
Koridori raamaturiiulist vaatavad vastu Loomingu köidetud aastakäigud, aga ka “Seiklusjutte maalt ja merelt”, Promet ja Hint. “Ma olen vist ainus, kellel Hint veel riiulis on... Eks mul käib siis tsenseerimine ka, mõned August Jakobsonid ma olen ikka minema tassinud. Ühesõnaga stalinistlik osa minu raamatukogus on oluliselt vähenenud!” naerab peremees.
Sisekujundusega tegelebki Maret, koostöös arhitektiga.
Mareti rida on ka lillepeenrad, kus kõik lokkab ja õilmitseb eht südasuveliku hooga. Pinnas on siin ju pehmelt öeldes keeruline, mulda napid sentimeetrid ja siis kohe paas, täpsemini on siin all Üügu panga tagumine serv. Keldrit sel majal ei ole... “Keldrit ?! Jumalukene! Kempsupaagi tegemine võttis rohkem aega, kui maja karkassile kulus. Kümme päeva oli vaja seda auku maasse lõhkuda.”
Ometi on kartulimaa siin eluaeg olnud. “Need neli vagu,” täpsustab Igor. “Talvekartulit me siit ei saa, see on rohkem tegevuse küsimus, kui seda ei ole, oleks nagu elust midagi puudu. See kartul ei ole söömiseks, see kartul on kasvatamiseks.”
Arvestades Igori pikaaegset ja muljetavaldavat rahvusvahelist karjääri, oleks võinud ju maja püsti panna kus iganes, kasvõi Ameerikas. “Ameerikas ma ostsin endale maja, see oli odav. Aga üürihinnad olid nii kõrged, seda ei maksa ära, odavam oli osta. Aga seal olid ka kõik need jamad, mis oma majaga kaasas käivad. Torud tilguvad, aga torulukkseppa pole kuskilt võtta, tundub küll, et Ameerika... Mul oli maja ees üks kraav – selle kraavi parandamiseks ma pöördusin krahvkonna inseneri poole. Argumendid, miks seda kraavi ei saanud parandada olid: et töömehi ei ole, teiseks, et mehed täna joovad, ja kolmas argument oli, et selle palga eest NEID mehi, kes ei joo, EI SAAGI! Ja siis ma ütlesingi sellele krahvkonna insenerile, et vale mehe peale olete sattunud, mina elasin 35 aastat ühiskonnas, kus ma kuulsin täpselt sama juttu, ainult teises keeles. Ja kui te arvate, et ma nüüd siit niisama ära lähen, siis olete küll petta saanud!”
Loomulikult on siin uut maja käinud uudistamas nii pererahva kollege kui ka sõpru. Küll aga mitte ajakirjanikke. Oma Kodu on esimene ja selle eest olen mõistagi ülitänulik, kuigi tõe huvides pean üles tunnistama, et mind võeti Uuetoal vastu mitte kui ajakirjanikku, aga kui vana head tuttavat.
Loo lõpetuseks sobib Igori konkreetne ja värvikas kokkuvõte: “Paar päeva tagasi olin ühe päeva mandril, aga nii kui praami peale saad, on meeleolu hoopis teine. Absoluutselt teine! Mandril on igav, tolmune, hall, tüütu. Muhus ON teine tunne!”
Kadakas õueväravas vaikib nõusoleku märgiks.
Tekst TÕNIS KIPPER
Pildid MAANUS MASING