ALLIKVEE TALU ALLIKATE JA HOSTADEGA

Tõnis Kipper
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Talu allika sünnil olevat oma roll ka Suurel Tõllul.
Talu allika sünnil olevat oma roll ka Suurel Tõllul. Foto: DSCN1773

Eelmisel aastal president Kersti Kaljulaidilt tunnustuse pälvinud Sutu küla Allikvee talu koduaia külastatavus on peale seda läinud sihikindlalt ülesmäge. Käiakse küll ühe-kahekaupa, küll grupiti. “Ma ei keela kellelgi sisse astumast!” ütleb 28 aastat vallatööl olnud perenaine Liilia Lember. “Kes huvi tunneb, las vaatab. Kes tahab kritiseerida, las kritiseerib!” Liilia ütleb, et ega talle endalegi päris kõik ei meeldi. Aga kõike ja korraga ei jõua ka. Kuigi siin on elatud juba 1979. aastast, on tegemist veel küllaga. Hetkel on krundi suuruseks ligi 1,8 hektarit, mis kõik tahab hoolt ja armastust.

Talule nime andnud allikas on täiesti reaalselt olemas ja vaatamata kuivale suvele vesi muudkui vuliseb. Õieti on siin allikaid mitu, kõige suurem jääb naabri maadele. Aga selleks, et Allikvee talu allikale ligi pääseda, tuleb Vetevanalt luba küsida. Selleks helistab Liilia oksa külge seotud kellukest. “Siis ta keerab kraanid lahti.” Kel janu, saab proovida ka, ja tõesti väga hea vesi, hakka või pudelisse villima ja kalli raha eest müüma. Poe pudelivett pole siin talus vist kunagi ostetud. Maja ehitamise aegu siin veel kaevu polnudki ning kogu joogivesi toodigi allikast. Allika tekkimise kohta on ka tore legend. Kui Suur Tõll tulnud Abruka saarelt pähkleid korjamast, hakanud tal just selle koha peal jõud raugema ja pähklikott kukkunud maha. Sellest tekkinudki siia maa sisse auk, kust hakkas vesi välja voolama. “Vanasti leiti siit puu juurte alt ikka mõni Suure Tõllu pähkel ka, aga nüüdseks on lapselapsed kõik need ära korjanud. Aga siin on niisama ka mõnus istuda, tulen hommikul, siis on päike just tõusnud ja piilub puude okste vahelt. Istun siin, kuulan, kuidas linnud laulavad, kuidas mets kohiseb. See annabki jõudu.”

Allika ümber on tõeline ürgmets, nagu perenaine seda nimetab. Siinsete kõrgete sõnajalgade vastu tundvat noored eriti suurt huvi just jaaniööl. “Alati leiavad mõne õie ka. Keegi pole ilma jäänud,” teatab Liilia surmtõsiselt. Jaanilõke ise jäi põua tõttu sel suvel läitmata.

Peale allika on Allikvee talu n-ö leivanumber kindlasti siinsamas sissesõidutee äärsel kraavipervel lokkav ülemõistuse lopsakate hostade peenar. Keegi aiatark teadis kunagi rääkida, et eriti hästi lähevad hostad käima siis, kui neid mitte õitsema lasta. Selle nipi kohta ei oska Liilia midagi arvata: “Olen ka seda kuulnud, aga minul nad õitsevad, õied on ka ilusad.”

Rododele meeldib samuti selline poolvarjuline metsaalune ja kuigi vesiliivane maa on kevadeti õige porine, tundub, et taimestikule on see vägagi meeltmööda. “Üks soome härrasmees küsis nende rodode kohta, et millisest Hollandi firmast te oma taimed tellite? Mina ütlesin, et minu firma oli Kuressaare Maxima... vist kolm eurot oli istik. Nüüd on nad mul kaks aastat kasvanud ja väga hästi kasvanud.”

Liilia tunnistab, et mõni taim rändab ikka vahel mitu aega mööda aeda ringi, enne kui oma õigele kohale saab. “Öösel läheb vahel uni pealt ära ja siis ma mõtlen, et oot-oot, seal tuleks midagi teistmoodi teha. Aga see tuleb alati üles kirjutada, muidu on hommikuks meelest läinud.”

Aia taga kasvavad suured tammed ja kased. “Mulle tuleb siia kevad ligi kaks nädalat hiljem. Igal pool on juba lumi läinud, aga teised ütlevad, et tulevad siia nagu talvemaale. Minul on õu veel lund täis.” Ja seda leheriisumist on sügiseti muidugi üksjagu. “Kevadel need kased mulle meeldivad, kui puul on selline õrn roheline kord üle. Istun veranda ees, joon kohvi ja see õrn kaselehtede lõhn... oi, see on nii meeldiv! Aga pooles juulis juba hakkavad need lehekesed langema ja siis ma riisun neid pea jõululaupäevani,” naerab Liilia.

Talvel, kui aias enam suurt midagi teha ei saa, on Liilial ikka lilledega tegemist. Aiapidamise kõrval on tema teine suur kirg näputöö ja nii saavad valmis imelised tikitud pildid lillede, liblikate ja lausa Sitsiilia maastikega. “Pensionäril on ju igav toas istuda.”

Aia laiendust hetkel päevakorral pole. “Katsuks sellega hakkama saada!”

Tekst TÕNIS KIPPER
Pildid IRINA MÄGI, TÕNIS KIPPER
Kommentaarid
Copy
Tagasi üles