TAGAPÕLLU SUURE TÖÖ JA SUURE KIVIGA AED
30. oktoober 2018, 02:37
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teeviit “Tagapõllu puukool” juhatas Oma Kodu ühel kenal juulikuu päeval Orissaare aleviku servale, kus, üllatus-üllatus, ootaski ees imeliselt suur aed ja puukool veel peale selle. Üks hästi varjatud saladus, mitte kohalike, küll aga Kuressaare inimese jaoks.
Maja ees ei saa kohe kuidagi mööda minna, ammugi siis mööda vaadata hiiglaslikust kivimürakast, mis näeb välja nagu tõeline looduse meistriteos, skulptuur. See ime on leitud päris juhuslikult maantee äärest.
“Ma nägin seda autoaknast,” ütleb aia perenaine Marjann Peucker. “Maanteeameti masinad olid selle ilmselt tee äärde lükanud. Natuke oli teda maa seest näha, nii oma 50 sentimeetrit sammaldunud nurka. Ütlesin oma abikaasale Svenile, et näe, ilus kivi, lähme vaatame. Tema arvas küll, et ilusaid kive on teeäär täis. Aga läksime vaatama ja siis ütles juba tema ka, et oi-oi, selle me viime siit küll ära... kui saab.”
Selle saamisega oli aga üksjagu tegemist. Kõigepealt oli vaja uurida, kelle maa peal see kivi üldse on ja mida maaomanik asjast arvab. Pärast pikki uuringuid selgus, et kivi omandisuhtest tuleb rääkida maanteeameti rahvaga. Ametnikud polnud vastu, olge lahked, viige ära! Ainus tingimus oli see, et plats pärast kivi teisaldamist kenasti ära silutakse. Ega algul teadnud ju keegi, kui palju seda kivi tegelikult on. Oli päris palju... Marjann meenutab: “Kopa ei jaksanud ka algul seda tõsta. Siis tõime kraana. Ja see pilt, kui see kivi selle kraanaga meie õue jõudis... see oli fantastiline!”
Aga lähme siis ikka aeda ja puukooli ka vaatama. “Puukool tekkis n-ö olude sunnil,” meenutab Türil hoopiski loomakasvatust õppinud Marjann. “Orissaares tööd leida oli päris raske. Esimene müügiaasta oli meil 2010. Ma loodan, et see oli õige otsus.”
Nüüdseks on tegutsetud juba kaheksa aastat ja toona tehtud otsuse õigsust kinnitab tõsiasi, et juulikuu esimese nädala lõpuks on lõviosa taimi ära müüdud. “Ja seda ilma igasuguse reklaamita, meil on ainult Facebooki leht. Ju meid siis ikka on vaja.”
Kui nüüd lugeja arvab, et aed pluss puukool võrdub 24/7 müttamist aias, siis tegelikult see nii ei ole. Marjann kinnitab, et aed ei ole sugugi puukooli loomulik jätk. “Aed on see koht, kus minul on hea olla. See on minu püha koht! Siin ei tohi olla midagi koormavat. Ma ei taha teha siin midagi nii, et ma pean.”
Loomulikult on aias ja puukoolis omad tippajad, kui tomatitaimed ja suvelilled tahavad eriti hoolt ja tähelepanu, siis venivad tööpäevad tõesti 16–17-tunnisteks. Samuti ei pea Marjanni arvates paika levinud arvamus, nagu peaksid edukal aiapidajal olema n-ö rohelised näpud. Et iga seeme, mis sõrmede vahelt pudeneb, ka kasvama läheb. “Üle hooldada ei maksa. Ostad endale ühe taime ja siis sa muudkui keksid ta ümber terved päevad, muudkui kastad ja paitad ja pritsid. Tegelikult on kõigil inimestel need rohelised näpud. Sa pead lihtsalt valima oma aeda ja oma aia mulda sobiva taime. Kui ei sobi, pole mõtet ka seda taime koju tuua. Palmi pole ju mõtet meie tingimustes õue istutada.”
Ometi on siia aeda teadlikult valitud ka külmaõrnemaid taimi, nagu mooruspuu (Morus), juudapuulehik (Cercidiphyllum) või viltjas printsessipuu (Paulownia tomentosa) – ja peavad kõik hästi vastu. “Pigem teeb inimene ise taimedele liiga: kas kastab üle, lõikab liiga palju või siis jälle liiga vähe...” Mis pinnasesse puutub, siis siin aias on perenaise kinnitusel väga sobiv liiv-savimuld.
Taimi on siin aias tõesti igat värvi ja vormi, võhik jääb neile nimede andmisega kindlasti hätta. Selleks pole ka tarvidust, kuna pererahvas on kõigile kenasti sildid juurde sättinud. Need tehti pärast esimest avatud aedade päeva, kus puukool osales. “Muidu inimene jälle hüüab: kuule, mis see punane sul seal nurgas on? No ei mäleta ju ka kõiki nimesid.” Iga isendi tuvastamiseks on omad moodused – mõnda lehte peab katsuma, mõnda jälle nuusutama. Just nii tunneb ära kollase (mitte kollaselehise!) kase (Betula alleghaniensis). No tuletab meelde vanaema rohukapi lõhna...
Marjann ütleb, et üldjuhul ta oma aias palju vangerdusi ei tee. See tähendab, et kõik satub enam-vähem kohe oma õigele kasvukohale. Loomulikult tuleb vahel ka saag kätte võtta. Tänavune põuane suvi pani astelpajud nii jõhkralt juuri ja võrseid ajama, et neid võis leida juba puudest päris kaugelt. “Siis me avastasime, et tegu on ikka väga invasiivse taimega. Nii tuligi puud maha võtta.”
Puude-põõsaste-lillede kõrval hakkavad aias silma omanäolised metallskulptuurid, milles me lähemal ja põhjalikumal uurimisel tunneme ära oma aja äraelanud masinaosi ja tarberiistu. “No ei vii asju naljalt prügimäele! Prügimäele lähevad need asjad, mida meil enam vaja ei lähe. Aga kui ma saan sinna sisse näiteks lille istutada – miks ma ta siis ära viskan?” Ja nii leiamegi peenarde vahelt vana saha ja pudelikorvi ja korstnakivi. Ja kõik see on nii elegantselt, loominguliselt ja loomulikult leidnud just talle ainuõige paiga.
“Mul on head ja tugevad taimed. Talvel ongi nad õues oma pottidega, täpselt nii, nagu nad on, peavad nad hakkama saama. Ja kui nad hakkama ei saa, siis järelikult ei saa ka mina seda taime kasvatada...” Samas tõdeb Marjann, et puukooli pidamisega on raske ots otsaga välja tulla. Peab oskama ära elada ka sel ajal, kui teenistus puudub.
“Oma tööd teen ma südamega! Kõige rohkem teeb rõõmu, kui tullakse taimi hankima, seda ikka ja jälle, naeratus näol. Kui puukool on loodud südamega, siis koduaias on minu hing. Aed on minule omamoodi hingetoit, sealt saan jõudu, ilu pakkuda ja luua.”
Tekst TÕNIS KIPPER
Pildid IRINA MÄGI ja TÕNIS KIPPER