Riialanna, kes mõtleb mitmes keeles
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pool sajandit Eestis elanud lätlanna Helga Gornischeff soovib Lätile 100. sünnipäeva puhul rahu ja inimestevahelist üksteisemõistmist.
Helga ei ole vist tavaline läti nimi?
Ei ole. See on Skandinaavia, Rootsi päritolu. Lätlastel on selline asi nagu nimepäevakalender ja seal on nimed ära seletatud. Helga tähendab midagi suursugust ja püha. Igal nimel on mingi tähendus. Vahel ma näen, et mõnele inimesele on pisut vale nimi pandud. (Naerab).
Pärit oled?
Riia linnast.
Millega vanemad tegelesid?
Ema oli kodune, esimest põlve linlane. Minu vanavanematel oli suur talu Skultes. Algas Esimene maailmailmasõda, vanaisa pidi sõtta minema. Vanaema oli üksinda kolme lapsega ja ei oleks talupidamisega hakkama saanud, seepärast müüsid nad talu maha. Said mitu tuhat kuldrubla, mille eest ostsid Riiga korteri ja ülejäänu panid panka. Paraku sinna see kadus. Vanaisa tuli sõjast eluga tagasi ja neil sündis pärast veel kolm last.
Kas Riia oli kasvamiseks hea koht?
Minu ajal küll ja ma sain keskkoolist ka väga hea hariduse. Meil oli kunstiajalugu, muusikaajalugu, joonistasime, maalisime. See oli veel vanast ajast ja kui meie lõpetasime, siis kadus see ära. Siis tulid juba ühiskonnaõpetused ja niisugused asjad. Mulle oli koolis kõige raskem aine ajalugu. Minu isa oli suur ajaloohuviline, luges väga palju ja rääkis kodus seda Läti ajalugu, mis absoluutselt ei klappinud NLKP ajalooga. Nende aastaarvude ja sündmustega oli mul peas väga suur segadus.
Oma ajalookäsitlusest sa ju koolis ei rääkinud?
Ei. Vanemad tegid meile, lastele selgeks nii-öelda viis käsku. Ära mõtle, kui ütled. Kui ütled, ära mõtle. Kui ütled, ära kirjuta. Kui kirjutad, ära alla kirjuta. Kui oled alla kirjutanud, ära imesta. Ma arvan, et see oli meil, sõjaaegsel või sõjajärgsel põlvkonnal kõigil nii.
Üks läti anekdoot räägib sellest, et inimese kehast 70% moodustab vedelik, eestlaste puhul on tegu pidurivedelikuga.
(Naerab) Ma ei tea seda anekdooti.
Saarlaste puhul peaks see veel eriti hästi sobima. Nemad on ju nii pika hoovõtmisega. Aga mõne eesti anekdoodi lätlaste kohta oskad rääkida?
Mul ei seisa anekdoodid üldse meeles.
Kui tihti Riias käid?
Enam ei käi. Ma olen nii palju käinud, et limiit on täis. Minu poeg, kellel on sealt pärit elukaaslane, tema käib nüüd. Ta räägib päris soravalt läti keelt ka nüüd.
Kuidas abikaasaga kokku saite?
Ta oli meie lähedal ajateenistuses. Ma polnud eriline pidudel käija. Aga sõbrannad ükskord meelitasid kaasa. Saime tuttavaks. Ja seal käis asi kähku. Ma olen selline otsustaja tüüp. Kusagil suve alguses kohtusime ja juba järgmise aasta veebruaris abiellusime. Ju oli nii määratud, et me pidime kokku saama.
Estraadilaulja karjäärist ei tulnud midagi välja?
Meie peres laulsid kõik, välja arvatud isa. Võisime ema, õe ja vennaga vabalt kvartetti laulda. Kaks aastat käisin ka laulustuudios õppimas. Minul oli tol ajal väga kõrge hääl. Tehti kontserte, see oli põnev ja mõnus.
Aga suured näopildiga afišid...
Ei-ei. Sellist ambitsiooni mul polnud. Kahjuks ei saanud ma ka kõrgkooli edasi õppima minna, kuigi õpetajad soovitasid väga inglise keelt õppida. Mul oli keelte peale andi. Aga see jäi ära, kuna perel polnud lihtsalt raha. Ja pärast läks kõik oma rada. Mul ei ole kommet muretseda selle pärast, mis tehtud. Pigem tuleks taga nutta seda, mis tegemata on jäänud.
Kuidas Eestimaale tulekuga oli?
Elasime minu vanemate juures, poeg oli kolmekuune. Sugulased keelitasid küll, et ära ikka mine. Ja klassikaaslased samuti ütlesid, et igasugused jutud käivad, et need on kinnised inimesed, võõraid vastu ei võta. Aga mina olen niisugune, hulljulge.
Minu koolikaaslased on ikka küsinud, kuidas sa saad seal selle rahva seas elada. See on nii kinnine ja seal on nii raske. Raske oli siis, kui ma keelt ei osanud. Aga kui ma eesti keele selgeks sain, siis ei olnud enam mingit probleemi. Ma olen ka üsna avatud inimene ja tänu sellele on minusse suhtutud ka teistmoodi. Mind on õnneks kokku viidud ka üldiselt toredate inimestega.
Paljud elavad siin oma elu ära, keelt aga selgeks ei saagi.
See on niisugune anatoomiline asi. Kus meie huvid ja mõtted tekivad? Ajus. Aga kui ajus seda kurdu ei ole loodud, mis annab inimesele laulu- ja keeleoskuse, samuti uudishimu, siis pole midagi teha. Ma mäletan, et mu õe klassis oli üks Lõuna-Lätist pärit poiss. No nii nagu meil Eestis setud. Temal oli tohutu inglise keele sõnavara, kuid kohutav hääldus ja aktsent.
Millal sa ise eesti keeles mõtlema hakkasid?
Ma suudan üsna kergesti ühelt keelelt teisele minna. Ja kui ma mingis keeles räägin, siis üldiselt ka selles keeles mõtlen.
Läti sünnipäevapidustustel ei ole plaaninud osaleda?
Paraku ei saa.
Läti poliitikal ei hoia silma peal?
Ei jõua hoida. Pealegi on raadio, mida ma kuulan, Klassikaraadio. Seal on küll kord tunnis uudised, aga need lähevad ühest kõrvast sisse ja teisest välja.
Kas Jumal on sinuga olnud algusest peale?
Jah, ma olen lapsest peale ristitud. Mu vanemad olid kristlased ja kirikuinimesed.
Jumala käigud on olnud sulle alati arusaadavad, temaga erimeelsusi pole olnud? Tema vastu mässu ei ole tõstnud?
Inimeste mäss usu ja religiooni vastu on alati seotud pigem inimestega. Meil on kõigil omad eeskujud ja iidolid. Minul samuti. Meil oli kunagi kirikuõpetajaks Joel Luhamets, samuti meeldib mulle Toomas Paul – kõik see, mida ta teeb, räägib ja kirjutab, sobib mulle väga.
Praegu oled koguduse juures tegev?
Raamatupidaja. Tööd on küll, kuna investeeringuid tehakse palju, aastakäive on ikka 1,5–2 miljonit eurot. Samuti on vaja täita päris mahukas riigi ja konsistooriumi poolt nõutud aruandlus. Andmete kogumine selleks nõuab palju tööd.
Aga selle asemel võiks ju ka rahulikult kodus istuda ja raamatuid lugeda.
Kui ise pensionile jääd, siis saad aru, et inimene peab midagi ikka tegema.
Millega sinu lapsed ja lapselapsed tegelevad?
Poeg on ehitaja. Võib maja täiesti nullist üles ehitada. Füüsilisest isikust ettevõtja. Ja sellega väga rahul. Pojapoeg on praegu Šotimaal. Teenib aega sõjalaeval Admiral Cowan. Detsembri alguses saab tema teenistusaeg täis ja siis ta tuleb koju tagasi.
Kui palju vanaema sõna praegu maksab?
Ma ei usu, et seda vaja on. Ta on nii korralik ja kohusetundlik laps. Poeg naerab, et minu geenid.
Raamatupidajad ongi väga täpsed. Kui üks sent kadunud on, siis tuleb see üles leida, võtku aega kasvõi pool päeva.
Ma olen väga süsteemne inimene. Mina leian selle sendi üles veerand tunniga. Aga see ärritab küll, kui sa näed, et midagi on puudu. Tegelikult on see, et ma raamatupidamist teen, üldse kummaline. Mulle meeldib pigem unistada, meeldib looduses käia. Kui poeg külla tuleb, siis käime alati Viieristi allikal ja Sõrve sääre tipus. See on teraapia.
Kui palju sa ennast veel lätlaseks pead või oled täielikult eestistunud? Kas teed midagi, et sinu vanematelt päritud rahvus sinus edasi kestaks?
See kestab niikuinii. Öeldakse küll, et rahvus pole tänapäeval enam tähtis ja oluline on kodakondsus. Minu meelest nii ei ole. Ma suhtlen kogu aeg oma pinginaabriga, kes elab Ventspilsis. Tal oli hiljuti sünnipäev ja siis ta küsis, millal küll see Ventspilsi laev käima hakkab.
Aga rahvusest rääkides – meie geneetiline baas on nii segunenud, et puhast rahvust ilmselt ei olegi enam.
Läti keele rääkimisest puudust ei tunne?
Üldiselt ei tunne. Jaanipäeval ehk. Aga siis saan minna internetti ja seal on kõik olemas. Pealegi suhtlen ma pidevalt oma klassikaaslaste ja oma venna perega, samuti õetütrega.
Kas viiskümmend aastat Eestis on olnud õnnelikud?
Nagu inimeste elus ikka, on olnud muresid ja raskusi ka, aga olen nendega toime tulnud.
Mida sa soovid Lätile?
Et jumal annaks sellele maale rahu ja et inimesed võtaksid ennast kokku ja arvestaksid üksteisega. Ja et mujalt tulnud inimesed arvestaksid kohaliku kogukonnaga.
Tõnis Kipperi Kadi raadio "Kohvilaua" usutluse Helga Gornischeffiga tähendas üles Mehis Tulk.