VALGE AKAATSIA OTSIB KODU

Tõnis Kipper
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Juba mõni nädal tagasi kutsus Kuressaare Tuule tänava dendropargi asutaja Ülo Roos võhivõõrad inimesed oma aeda, andis labidad kätte ja ütles: kaevake!

Küsimise peale, kas see polnud mitte liiga kergemeelne samm, Ülo vaid naerab. “Midagi peab ju tegema. 100 aastat Eesti Vabariiki... Ja see aktsioon on üks osa sellest. Ma jätsin spetsiaalselt selle pargi vasaku poole n-ö võssa ja nüüd kutsun inimesi siia. Ta on juurevõsaga ja läheb hästi kasvama. Tegelikult on see ju väga ilus puu.” Ülo peab silmas juba pealkirjas mainitud rahvapärase nimega valget akaatsiat, mis tegelikult on robiinia ja mis on suve jooksul oma väikseid võsukesi usinasti mööda Ülo aeda laiali poetanud.

“Kaubamaja otsast võeti suvel just üks selline puu maha, oli tohutu poleemika, kas ikka peaks alles hoidma. Aga siin aias, tere tulemast! Jagan taimed laiali. Nii paar kuud tagasi me mõtlesime Reedaga (Reet Viira – T. K.), et ma aias seda viimast niitmist veel ei tee. Las kasvavad ja kui on huvilisi, saavad tulla ja võtta. Mis üle jäävad, lõikan oktoobris maha. Eks ta kasvab järgmisel aastal jälle,” räägib Ülo.

Esimese robiinia tõid Ülole tema parimad sõbrad. “Nemvaltsi pere tõi mulle selle taime Viidumäelt. Viidumäe Maril (Mari Reitalu – T. K.) oli see kasvanud 20 meetrit majast, aga oli aegamööda majani tulnud, maja alt läbi ja teisel pool trepi kõrvalt nina välja pistnud. Mari ütles mulle niiviisi: “Kui sa lähed kolmeks aastaks kodust ära, siis ära ole üllatunud, kui su tagasi tulles on robiinia korstnast väljas.” Selle puu kasvatamise juures peab niidumasin korras olema.”

Kui robiinia toodi Ülole nii-öelda koju kätte, siis tema enda kõige kaugemalt toodud taimed on Kuriili saartelt pärit lehis (Larix kurilensis) ja üks puu, mida pole siiani veel keegi suutnud ära määrata. Mõlemale näikse Saaremaa pinnas sobivat.

Mida ei saa aga öelda oma kolmkümmend aastat tagasi Altai mägedest toodud seedrite kohta. Need peaksid olema juba suured puud, aga ei. Napid kolm meetrit kõrgust ja ei enam. Või siis Kanada keerdokkaline mänd (Pinus contorta). “Kolm tükki neid omal ajal maha istutasin, üks on võimas puu, teised on “vaevalt-vaevalt-vaevalt”. Kevadel tuleb neile külla üks väike ussikene, mis hakkab kasvusid sööma. Selle kohta ütlevad teadjad, et see kasvulõikur lendab umbes kolm kilomeetrit eemale kohast, kus on puude ladustamise plats. Seal ta kuskil elab ja käib siis ringiratast ja lõbustab aiapidajaid.”

Seda, et mõni võõras inimene aia taha peatuma jääb ja endale oksa-istikut küsib, ei juhtu just sageli. Pigem on Ülo ise neid istikuid inimestele, nagu ta ütleb, kaela määrinud. Näiteks 156 punaselehelise sarapuu istikut.

Küsin, mis Ülo siis sel aastal oma aeda juurde istutas? Järgneb kandev paus. “Sel aastal... vist olen tulnud mõistusele... “ Aga aasta pole veel läbi ka. Ja sõbrad-tuttavad ikka vahel üht-teist toovad.

Mis vanuses on aia “parim enne”? “Praegu ongi suurem töö see, et peab hakkama oksi maha lõikama. Üks puu hakkab teist varjama. Nad on ju kunagi tihedalt pandud. Aga puu tahab saada valgust. Istutamise peale ma praegu ei mõtle, katsun selle aia hoida sellisena, et ta oleks veel vaadeldav.”

Seda nii endale kui ka teistele.

“Sel suvel oli meil suur üllatus, kui linna aianduspäevade ajal leidsime oma trepilt šokolaaditahvli. Sinna oli kirjutatud: “Suur aitähh imelise aia eest! Külalised Võsult”.”

Ja lõpuks tuletab Ülo meelde, et tema dendropargis ootab 20. oktoobrini veel mitmeid akaatsialapsi uut koduaeda.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles