TEE OMA JUURTE JUURDE EI TOHI ROHTUDA...

Gennadi ja Natalja suvist Kuressaaret nautimas.

FOTO: 5E44A893-48CC-490E-9772-3DF9609D0F8C

Milly ja Clara Bruttani viimne puhkepaik Kudjape kalmistul.

FOTO: EEAFA253-8BE9-43AF-A33F-00A8CAC58811

Kuressaare Merekooli pere enne revolutsiooni. H. Brutton teises reas, vasakult neljas.

FOTO: AE8CF481-1019-421E-8F33-97B9E0393407

Kindral M. Ignatjev.

FOTO: CA43DED5-EC2D-49EF-A9E8-962D1A4CC9B3

Natalja vanaisa Fjodor Ignatjev Leningradi blokaadi päevil.

FOTO: F8864A4D-3589-4FC2-988C-E4CF37433910

Hans Bruttan koos oma teise abikaasa Nadežda Vassiljevna Aleksejevaga Soomes Imatras.

FOTO: 33BD4A2C-3702-429B-A0D5-22C23CDC7BC2

Maja, kus Bruttanid elasid, Väike-Põllu 2.

FOTO: 92EAF8F2-DE90-4A72-9040-A086A257C31B

Natalja Mihhailovna Zevskaja.

FOTO: 4BBF142D-8E19-49BF-8444-5971D24E8222

Kuressaare linnakool Suur-Põllu tn 4 u 1910. a. H. Bruttan töötas siin pikka aega matemaatika jt. ainete õpetajana.

FOTO: Saarte Hääl

H. Bruttan. Oli muuhulgas ka Kuressaare Vabatahtliku Tuletõrje Seltsi päästjate jaoskonna liige.

FOTO: Saarte Hääl

Hans Bruttan.

FOTO: E6D0E0D6-C710-4A24-A240-711C35CDBA91

Natalja Mihhailovna Zevskajaga kohtun suvelõpu soojas Kuressaares päris juhuslikult. Veel mõned päevad ja siis sõidab ta koos abikaasaga tagasi oma kodulinna Peterburgi. Järjekordne Saaremaa visiit on jõudmas lõpule. Nii on see kordunud juba aastaid ja Kuressaaret võiks Natalja ka oma teiseks kodulinnaks pidada, sest just siin, tollal veel Arensburgi nime kandvas linnas, on elanud tema esivanemad, siin, Kudjape kalmistul puhkavad mitmed tema omaksed... Põhjusi, miks paar korda aastas Saaremaa tee ette võtta, on piisavalt.

Natalja Mihhailovna on lahkesti nõus ära rääkima oma suguvõsa loo, kus eri moel on paljude inimeste saatused seotud Kuressaare ja Eestiga. Ta on uurinud oma esivanemate elulugusid väga põhjalikult, kõigele on tõenduseks erinevate ametkondade tõendid ja arhiividokumendid, et n-ö valgeid laike võimalikult vähe oleks.

See lugu on tunnistus sellest, et ei aastad ega riigipiirid saa olla takistuseks, kui tahame jõuda selgusele oma esivanemate elus ja paikades, kuhu aeg ja saatus neid kunagi tõid, mäletada ja hoida alles seda mälestust.

“Kuidas minu esivanemad – sünnipäraselt sakslased – Baltimaadesse sattusid, ma ei tea. Võib-olla on nad 1410. aastal toimunud Grünwaldi lahingus osalenud sakslaste järeltulijad, aga võib-olla ka mitte... Meie pere oli lihtne saksa pere. Sakslasi oli Oeseli (Saaremaa) saarel palju, nad oli ühtehoidvad, suhtlesid palju omavahel ja kuulusid kohalikku saksa kogudusse. Poliitikaga meie peres ei tegeldud, see ei pakkunud huvi. Inimesed lihtsalt elasid ja armastasid elu.

Paljud neist pidasid õpetajaametit, nagu minu vanavanaisa Hans Bruttan, minu vanaema Antonie Bruttan, minu vanaisa Fjodor Ignatjev. Vanaisapoolne suguvõsa olid aadlikud, vanavanaisa oli tsaariarmee ohvitser, veterinaararst, kes tegeles samuti õpetamisega.

Minu vanavanaisa Hans Bruttan sündis 27. mail (6. juunil ukj) 1864 Lätimaal Laudonas Martin Bruttani pojana. 27. septembril 1892 abiellus minu vanavanaisa Friedrich Gustav Oberti tütre Milly Helene Dorotheaga (sündinud 8. mail 1872 Tirsenis Lätimaal). Laulatus toimus Arensburgi kirikus, selle kohta on olemas sissekanne 1892. aasta meetrikaraamatus. Nad elasid armastuses ja üksmeeles 11 aastat. Neil oli kolm last, kaks tütart ja üks poeg: Аntonie (minu vanaema, sündinud 25. septembril 1893 Arensburgis), Klara (sündinud 18. veebruaril 1895 Arensburgis) ja Alfred (sündinud 15. detsembril 1900 Arensburgis).

Vanaema on jutustanud, et joonistusõpetajana töötanud Hans Bruttan oli andekas kunstnik, eriti hästi tulid välja portreed. Tal oli mitu albumitäit joonistusi oma õpilastest, kõigil juures portreteeritu nimi ja aastaarv. Kusjuures joonistas ta need mälu järgi. Nagu Aivazovski, kes istus tundide kaupa Musta mere kaldal, vaatas seda ja koju jõudes maalis kõik üles. Tal ei ole ühtegi natuurist tehtud meremaali! Nii ka minu vaarisa. Ta ei pannud poisse poseerima, vaid joonistas mälu järgi ja siis pärast näitas pilte neile ka. Aasta lõpus korraldanud ta väikseid näitusi õpilaste portreedest. Kui huvitav! Käisin ka Kuressaare endises merekoolis, lootuses, et äkki on midagi säilinud... Kahjuks mitte. Sõda ja aastad on kõik hävitanud.

Vaarisa proovis leida tööd ka Sankt-Peterburgis, kuid pöördus alati saarele tagasi. Teda kutsusid tagasi armsaks saanud paigad ja peterburglastest enam meeldisid talle siinsed merekooli õpilased, lihtsate talupoegade lapsed. Nad olid töökad, ausad ja täis indu jõuda meremehe kutseni. Pääseks vaid kiiremini laevale, kaugetele meredele! Just oma sihikindlusega teenisid nad ära õpetajate lugupidamise.

Õhkkond merekoolis oli sõbralik, kõiki liitis armastus mere vastu. Kui suur oli vaarisa rõõm, kui juba pärast kooli lõpetamist, tulid kunagised koolipoisid, nüüd juba päris meremehed meie toonasesse koju Kuressaares Väike-Põllu 2 ja rääkisid oma reisidest, tormidest ja juhtumustest merel.

Paraku pole õnn kunagi kestev ja nii tabas õnnetus ka Bruttanite kodu. 28. mail 1902 suri seitsmeaastasena peretütar Clara. Aasta pärast sureb ka Hansu armastatud abikaasa Milly. Mõlemad on maetud Kudjape kalmistule, nende hauale juhatab valge marmorrist. Vaarisa elas abikaasa ja tütre varajast kaotust väga läbi. Pealegi jäi ta üksi kahe lapsega. Mure ja kaotusvalu murdsid tema tervise ja vaatamata korduvatele ravisõitudele Saksamaale terviseprobleemid jätkusid.

Alles kümme aastat hiljem otsustas ta uuesti pere luua. 24. juunil 1912 abiellus ta Saksa linnas Nassaus Nadežda Aleksejevaga ja nad kolisid Arensburgi elama. 1915 sündis neil tütar Larissa, kes on ka Arensburgis ristitud. Ja siis algas Esimene ilmasõda. 1915 evakueeritakse merekool Venemaale Jaroslavli, õpetajatest viimasena sõidab koos abikaasa ja vastsündinud tütrega koolile järele Hans Bruttan.

Sõda tapab inimesi ja sandistab saatusi. Koos perega uude elukohta jõudnud Hans pidi taluma puudust ja ohtusid – Venemaa oli Saksamaaga sõjas, aga Bruttan oli ju rahvuselt sakslane. Tema vabadus oli piiratud, ta oli sunnitud järgima ettemääratud töötamise ja elukorralduse reegleid. Rasked olud, nälg ja linnas valitsev kaos mõjusid tema tervisele laastavalt. Ta elas üle infarkti, kuid ravi praktiliselt polnud. 1918. aastal hakkasid merekooli eestlastest kursandid tagasi koju pöörduma. Hans ei saanud seda paraku teha, kuna oli haigevoodis, ühtviisi kriitiline olid tema nii vaimne kui ka füüsiline olukord. Linnas valitses lausa äärmuslik poliitiliste jõudude segadus, enamuses olid menševikud ja kadetid, kuid lõpuks võitsid siiski enamlased.

Haiguse poolt voodisse aheldatud, ilma arstiabist ja eemal kodumaast – võib öelda, et see kõik tappiski aastate poolest veel noore mehe. Süda ei pidanud vastu ja surmatunnistusest loeme: südamelihase mandumine ja rebend ehk siis teine infarkt. Kuni viimase hetkeni oli tema kõrval abikaasa Nadežda. Hans Bruttan suri Jaroslavlis 5. jaanuaril 1920. Sinna on ta ka maetud, kuid haud ei ole säilinud.

Minu vanaema Antonie Bruttan lõpetas Arensburgis gümnaasiumi ja saksa keele kursused. See andis koduõpetaja kutse (tunnistus 9376, 14. märts 1913) ja võimaldas töötada saksa keele õpetajana. 1915 sõitis ta Peterburisse, kus sai tööd koduõpetajana riiginõunik kindral Mihhail Ignatjevi peres. Tsaariperekonna eeskujul kutsuti sakslasi tollal sageli koduõpetajateks. Kindralil oli kokku kuus last, kolm juba täiskasvanut ja kolm väiksemat – kaks poissi ja tüdruk. Neile õpetaski minu vanaema saksa keelt. Teise guvernandi tööks oli prantsuse keele õpe.

Antonie ei õpetanud mitte raamatu järgi, vaid tegi seda läbi elava saksakeelse vestluse. Ta jalutas lastega linnas ja käis kontsertidel, püüdes avardada nende silmaringi. See meeldis ka kindrali perekonnale, kelle silmis oli Antonie tõsise ja aruka neiuna heas kirjas. Temasse armus kindrali vanem poeg Fjodor. Kiindumus oli vastastikune ja pärast aastast tutvust said neist abikaasad.

1916. aastal sünnib neile Riias poeg Mihhail – minu isa. (Ka tema rääkis väga hästi saksa keelt, oli insener. Suri 1966. aastal Leningradis infarkti.) Vanaema õpetas kuus aastat Taitsõs (alev Venemaal Leningradi oblastis Gattšina rajoonis – T. K.) emakeelt, vanaisa oli sama kooli direktor ja õpetas täppisteadusi. Pärast olid nad mõlemad õpetajad Leningradis. Nende õpetuse juures puudusid igasugused rahvuslikud eelarvamused. Saksa päritolu õpetajad olid nii Saaremaal kui ka Peterburis – Leningradis – eesrindlike õpetamismeetodite edasikandjad. Ka Eesti haridussüsteemis tugineti juba 18. sajandist saksa õpikutele. Vanaema leidis igale õpilasele individuaalse lähenemise. Seda oli ta õppinud oma isalt Hans Bruttanilt. Kodus räägiti palju pedagoogikast, õpetamise protsessist ja mis peamine – kuidas arendada õpilase loomulikke andeid. Lisaks tihe side õpilaste vanematega. Kõik need põhimõtted tõi ta Venemaale Eestist. Oma tundlikkusega teenis ta ära õpilaste austuse ja usalduse.

Ja siis juuni 1941. Tema kümnes klass lõpetas kooli, kui algas Suur isamaasõda. Peagi saab ta teada, et paljud tema õpilased on läinud rindele. 8. septembril 1941 algas Leningradi blokaad. Nälg. Aga tema läks ikka tööle oma kooli number 76 (endine 6) L. Tolstoi tänav 27/29, sest seal ootasid tema õpilased. 15. septembril oli vanaemal sünnipäev ja nii nagu kombeks, tulid mitmed õpilased teda lilledega õnnitlema, kuigi linn oli juba blokaadirõngas. Tähendab mäletasid, austasid ja armastasid. Vanaema jaoks oli see kõrgeim tunnustus! Ta rääkis õpilastega n-ö südamest südamesse, sisendas neisse usku, et sõda lõpeb peagi. Et nad elaksid, töötaksid, usuksid Jumalat ja palvetaksid. Ta oli väga usklik inimene, luterlane, kuid pidi seda varjama. Luteri kiriku pastorid arreteeriti ja lasti maha juba enne sõda.

Vaatamata blokaadile ja pommitamisele läks ta ikka kooli, jalgsi, mitu kilomeetrit, sest mingit transporti linnas ei olnud. Arhiiviteatisest sain lugeda, et õpetajate nimekirja kontrollimisel 1. juunil 1942 on vanaema veel kirjas, aga 1. augustil 1942 on lisatud märge “surnud”. Millesse suri? Kas nälga või pommitamisel? Ei tea. Igal juhul suri ta üksi, omakseid lähedal polnud, abikaasa Fjodor suri nälga juba varem, 1942. aasta kevadel. Poeg Mihhail oli rindel.

Õhurünnakute ajal vanaema enam varjendisse ei läinud, sest majavanem Obrezanova hüüdnud talle kord järele: “Noh, oled õnnelik, jõudsid omad ära oodata!” Talle pandi süüks seda, et oli rahvuselt sakslane... Vanaema on maetud Smolenski kalmistule ühishauda koos 500–600 teise blokaadiohvriga.

Nüüd minu onust. Alfred Bruttan sündis 15. detsembril 1900 Arensburgis. Siin lõpetas ta gümnaasiumi, oli hea õpilane. Vanaema on rääkinud, kuidas ta kooli ajal alati nõrgemaid kaitses. Oli selline tõe ja õigluse eest võitleja. Kuna isa oli võimlemisõpetaja, pani ka Alfred oma füüsisele palju rõhku. Juba lapsest peale huvitas teda sõjandus ja pärast gümnaasiumi lõpetamist otsustaski ta saada sõjaväelaseks. Peres hüüti teda naljatamisi Teutooniks (germaanlaseks). Sündmused Eestis ja maailmas ei andnud talle rahu. Eesti võitles neil aastatel oma iseseisvuse eest ja Alfredist sai Eesti armee ohvitser. Ta osales Vabadussõjas nooremleitnandi (1921) ja leitnandi (1926) auastmes. Ma tean, et Alfred suri 8. septembril 1929, kaitstes oma väikest kodumaad Eestit, kus ta oli sündinud ja kasvanud, kuigi oli sakslane. Ta on maetud Tartu sõjaväekalmistule, haud pole säilinud.

Ma olen uhke oma suguvõsa üle. Tänu neile olen mina olemas ja saan neid mälestada, sõita siia, Saaremaale. Esmakordselt käisin ma siin koos oma isaga 1947. aastal. Kuigi ta oli sõjainvaliid, ilma parema käeta, pääsesime suurte raskustega siia toona suletud saarele. Mul on veel see sõidupilet alles.

Nüüd käime juba aastaid siin abikaasa ja pojaga, käime kalmistul ja korrastame omaste haudu. Külastame tuttavaid paiku: linnust, endist merekooli, maja, kus kunagi elasid minu esivanemad. Sest nemad on palju panustanud saarlaste haridusellu ja üks minu pereliikmetest on andnud oma elu Eesti eest.

Nagu kirjutas Puškin: “Любовь к родному пепелищу, любовь к отеческим гробам”. Inimene ilma minevikuta on nagu “Иван, родства не помнящий“ (eestipärane vaste võiks ehk olla “nagu puu ilma juurteta” – T. K.). Ta ei kasva, ei arene.

Ma kirjutan seda kõike seepärast, et inimesed teaksid, läbi milliste saatuse katsumuste on pidanud käima minu omaksed – sakslased. Revolutsioon ja sõda kustutasid ühtede inimeste elud – Hans Bruttan, Antonie Bruttan. Teised jätsid oma elu isamaa eest, nagu Alfred. Nad tahtsid teha maailma paremaks! Ma mäletan, armastan ja hindan neid. Ma olen nende üle uhke!”

Tekst NATALJA MIHHAILOVNA ZEVSKAJA
Tõlge ja toimetus TÕNIS KIPPER

Pildid SAAREMAA MUUSEUM, ERAKOGU


7BDDA9EF-9598-4B59-B70F-A778D6169F1A

KOMMENTAAR

See sündis 2015. aastal, kui ilusal suvepäeval pärast jaanipäeva koputasid minu kodu uksele täitsa võõrad inimesed, kes vene keeles vabandasid tülitamise pärast. Nad oli sõitnud Peterburist Kuressaarde oma esiisa Hans Bruttani jälgi otsima.

Olin tõesti sellenimelise mehe nime lugenud Kuressaare merekooli lugu uurides. Hans Bruttan tõusis silme ette merekooli ja gümnaasiumi gümnastikaõpetajana. Nii nimetati kehalist kasvatust üle saja aasta tagasi. Merekoolide ümberkorralduste raames 1902. aastal asutati Kuressaare merekooli juurde algharidusega õpilaste jaoks kolm ettevalmistusklassi enne laevajuhtimise eriala juurde jõudmist. Ettevalmistusklassides seati sisse ka võimlemistunnid ja rividrill. Gümnastikale pandi rõhku ka gümnaasiumis. Haritud inimene pidi olema sirge rühi ja nõtke liikumisega. Selle ülesandega saabus Kuressaare linna ka tolle aja kohta väljapaistvalt koolitatud Hans Bruttan. See toimus ilmselt mõnes sõjakoolis.

Arvamiseks annab põhjust see juhtum, kui Kuressaare gümnaasium otsustas oma ruume laiendada võimla ja astronoomilise vaatlustorni näol ning rahalise toetuse  saamiseks pöörduti Liivimaa kuberneri poole. Koolil oli vaja tublide ja erksate poiste ettevalmistust  kaasajastada.

Kuberner tundis huvi selle vastu, kuivõrd erksad noored mehe on. Saadetigi siis rühm gümnasiste koos Hans Bruttaniga Riiga ennast näitama. Kuberneri lossi ees rivistati poisid üles ja nad näitasid sellist vigurmarssimist, mis aukandjat imestama pani. Gümnaasium sai avara võimla ja tähetorni, mis ilustas Saaremaale olulist õppeasutust Pikal tänaval kuni 1944. aasta sügiseni, kui hoone sõjatules varemeteks muutus.

Bruno Pao,
mereajaloolane
Tagasi üles