Kristel Pedassaar, kohtunik, kes kuulab Scooterit

KRISTEL PEDASSAAR on kohut mõistnud tuhandete inimeste üle. Kohtusaalis talaari kandes peab ta säilitama tõsise ilme, kuigi mõnikord võtab kohtusaalis kuuldu ka muigama. Foto: Saarte Hääl

Kuressaare kohtunik Kristel Pedassaar andis viimase pikema intervjuu Saaremaa ajalehes 20 aastat tagasi ja tuli uuesti avalikkuse ette sel sügisel Kadi raadios Tõnis Kipperi kohvilauasaate külalisena.

Rääkisin kohtunikuga juttu paar nädalat tagasi, vahetult enne veriseid sündmusi Kuressaare südalinnas. Tõenäoliselt just Kristel Pedassaar asub uuel aastal koletu kuritöö toimepanija üle kohtunikuna õigust mõistma.

---

Kuidas tagada, et kohtus mõistetud otsus on õige?

Kindlasti peab olema kohtuniku töös aluseks seadus, siseveendumus ja kõrgema astme kohtu antud juhised. Ei saa lakke vaadata ja sealt võtta.

Esimeses astmes on kohtunik üks ja ainuke jurist, raskemates asjades on juures rahvakohtunikud, kes võivad olla juristid, aga ei pruugi.

Kui asi läheb ringkonnakohtusse, on kolm juristi. Rääkimata riigikohtust. Kõik see on tagatiseks, et otsus oleks seaduse mõttes õige ja õiglane.

Kui kolm astet läbi, siis järelikult otsust tuleb aktsepteerida. Sellega võib rahul olla või mitte olla. On asju, mida tuleb aktsepteerida.

Kui teeme teadvalt valeotsuse, siis saab selle eest kriminaalkorras karistada.

Aga õiguse ja õigluse küsimus? Kui tihti küsitakse, et oli see otsus õiglane, kas piisas või oli äkki liiga karm? Tuleb teil selgitada selliseid asju?

Saan aru, et inimestel tekitavad kohtuotsused erinevaid emotsioone. Loomulikult, kes tahab kaotajaks jääda. Enamasti on see kohtuvaidlustes paratamatus. Eks kibestumine paneb ka kohut kiruma. Kui otsus on seaduse mõttes õige ja õiglane, aga avalikkusele jääb mulje, et see ei ole õige ja õiglane, võib viga olla seaduses.

Kuivõrd on mõnikord tunne, et politsei ja prokuratuuri töö kvaliteedile võiks etteheiteid teha?

Mul ei ole praktikas küll olnud, et üks või teine oleks oma tööd halvasti teinud. See on muidugi subjektiivne hinnang.

Usun, et nii politsei kui ka prokuratuur teevad tööd südamega.

Rahvasuu ütleb mõnikord õigusemõistmise kohta “suured sulid tõllas, väiksed võllas”. Kas juhtub nii, et jõukamad maksavad kinni oma pääsemise kallima advokaadi näol?

Ma olen uskumises, et see vanasõna siin ei kehti. Kriminaalmenetluses on tegemist võistleva menetlusega, kus prokurör võitleb oma süüdistuse eest ja advokaat kaitsealuse eest.

Kohtunik saab otsuse teha ainult selle pinnalt, milliseid tõendeid kohtusaalis esitatakse, kas need tõendid on lubatavad või ei. Kes oskab ilusamat juttu ajada, see on iseasi.

Kas mõtlete mõnikord, et no mis juttu ta küll ajab, kes seda usub?

Ikka kuulan ja mõtlen. See käib asja juurde. Aga mõtlemise põhjal ei saa ma ikkagi otsust teha.

Nagu ikka, mõni on sõnaosavam, mõni vähem. Mõnele ütled ühe sõna ja ta räägib sulle kümme minutit sellel teemal.

Kas mõnikord on olnud tunne, et karistusseadustik ei võimaldagi õiget ja õiglast karistust?

Eestis võimaldaks seadus ka eluaegse vangistuse mõista ja ka esimeses kohtuastmes. Saaremaal pole seda küll olnud. Kui tööd alustasin, siis oli veel ka surmanuhtlus.

Kas oleksite olnud valmis surmanuhtlust määrama? Seal oli vist kaalutlus, et võib mõista surma või eluaegse?

Selliste asjade puhul olid kindlasti esimeses kohtuastmes ka kaasistujad. Aga kindlasti jah, kui amet on valitud…

Õnneks mulle ei sattunud kunagi poliitilisi kuritegusid, mille üle nüüd oma hinges muretseda. Ja kohe, kui läksin tööle, toimus ka võimumuutus.

Rangeid seadusi on võimalik kohandada ka tänapäeval vastavalt tegudele. Kindlasti kõiki vangi panna ei saa ja selleks peavad olema muud mõjutusvahendid.

Ma ei oska öelda, et karistusseadustik leebe oleks. Näiteks joobes juhtimise korral on seaduses muudatus, et korduva vahelejäämise korral on peaaegu kindel vanglasse minek. Üldkasulik töö võib päästa, aga osa tuleb kindlasti ära istuda. Ja loomulikult lisakaristus juhtimisõiguse äravõtmisena.

Kas vahel tunnetate siiski seaduse jõuetust?

Mul on oma praktikast kogemus. Tahtsin aktiivne kodanik olla ja esitasin kuriteoteate ühe Saaremaa kaupluse juurest. Kaubikust tuli taarudes silmanähtavalt joobnud mees. Ütlesin, et sellises joobes rooli ei lähe. Mis te arvate, mille osaliseks sain? Sain sõimata sõnadega, mis trükimusta ei kannata.

Ütlesin, et olen kohtunik ja hoia distantsi. Selle peale sain veel rohkem sõimata. Ütles, et olen ta kolm korda kinni pannud, ta teab mind küll.

Mõtlesin pingsalt, kes see kuju on. Sel ajal kuulsin veel rumalamaid sõnu. Helistasin 112, mille peale mees istus rooli, saades aru, et ma tõepoolest helistan. Ja mis ma teha sain? Kusjuures ta peaaegu olekski avarii põhjustanud.

Seekord läks siis nii, et sõitis minema sel ajal, kui 112-ga jagasin, et kus see on, kes on, mis number ja äkki tean mehe nime. Juures oli ju kaks inimest, müüja ja üks kohalik mees. Pöördusin nende poole, et äkki teate nime. No ei tea! Loomulikult nad kaitsesid. Kui politsei kohale jõudis, oli mees kadunud.

Asi piirdus sellega, et sain keretäie sõimata ja kõige paremasse kohta saatmisi.

Aga üldiselt need, keda olete süüdi mõistnud, kas nad tere ütlevad või pööravad pea ära?

Sellega on nii ja naa. Muidugi on teatud kontingent, kes käib siin korduvalt ja kes on hästi meelde jäänud. Ütlevad tere, kui kained on, ja räägivad mõne sõna juttugi. On ka neid, kes pööravad ümber ega tee väljagi.

Kui palju on teid tappa ähvardatud? Mäletan Sulev Kirsi ähvardusi teile ja endisele prokurörile Svetlana Maripuule.

Neid on olnud rohkem. Näiteks oli ka juhus, kus sooviti, et teeksin lahendi, mis polnud minu pädevuses. Ja kui seda ei tee, lastakse kohtumaja õhku ja minugi eluküünal võidakse kustutada.

Arvestades, mille pärast mees kinni istus, pani see väga mõtlema. Ei ole ju võimalik endale traataeda ümber panna. Vähim, mis enda kaitseks teha sain, oli esitada avaldus kriminaalmenetluse alustamiseks ja ähvarduse eest isiku vastutusele võtmiseks. See juhtus ja ta sai täiendava karistuse.

See mees ei olnud saarlane ja sattus siia juhuslikel asjaoludel. Ta pani Saaremaa oludes toime väga julma kuriteo. Südalinnas naisterahva suhtes.

Sulev Kirs oli veidi teistmoodi. Tema kogu aeg kirjutas kirju ja mida rohkem vabanemiskuupäev lähenes, seda ähvardamaks need muutusid. Ma ei saanud jätta sellele reageerimata. Ka tema sai oma karistuse. See käib ameti juurde, aga mis seal ikka väriseda. Elu karastab, amet on valitud, eks siis tuleb ka ohtudega arvestada.

Teie töös on vältimatu, et puutute kokku jubedate detailide ja kirjeldustega. Kuidas seda taluda?

Tihti on jube vaadata kriminaalasjade juures olevaid ekspertiisiakte, sündmuskoha vaatlusprotokolle, kus on detailsed fotod, igasugused lahkamis- ja muud tõendid.

Loomulikult [on jubedad] laste kallal toime pandud vägivallateod. Neid tuleb kahjuks ette, kuigi avalikkuses silma ei paista, sest kohtuistungid on kinnised. Kinniseks kuulutamisel on selge põhjus, kannatanute ja perede huvides.

Mitte et ei tahaks avalikkust valgustada, nendest võib üldistatumalt rääkida küll. Aga Saaremaa on väike ja kui kasvõi märkida ära sündmuse toimumiskoht, siis määratletakse ära inimeste ring, kes seotud võivad olla. Inimesed on ka teatud mõttes mõneti liiga uudishimulikud ja õelad. Ega lapsedki ole alati kullatükid ja kõige paremate mõtetega.

Mida kohtunikuna arvate avalikkusega suhtlemisest, kohtuasjade selgitamisest?

Eetikareeglid panevad selle paika. Aga mingil määral hakkab see muutuma ja kohtunikel tuleb muutuda avatumaks, rohkem rääkida asjadest.

Asja menetlenud kohtunikuna on see muidugi raske, sest oma hinnangud olen väljendanud kohtuotsuses. Kui hakkan rääkima sõnadega mingist asjast, siis tahes-tahtmatult võin tuua juurde subjektiivsed momendid, mida ei pruugi olla kohtuotsuses. Inimloomus on selline. Võin rääkida üldisemalt, avada asja sisu, mõne sõnaga rääkida karistuse mõistmisest.

Karistuse piirid paneb paika ju sanktsioon. Kõige lihtsam näide – vägivallategudel on vangistus kuni kaks aastat või rahaline karistus. Karistuse määramisel võetakse keskmine ehk üks aasta ja hakatakse vaatama isiku ja kuriteo asjaolusid. Kas tuleb ülespoole minna või on põhjust allapoole minna. See on lihtne reegel. Et karistus on kohtuniku suva, see on ekslik arvamus.

Varem oli ka tavalisi pealtkuulajaid rohkem kohtusaalis. Tänapäeval peale menetlusosaliste, ajakirjanike ja ehk lähisugulaste enamasti polegi. Ajakirjanikud on ka siiski sagedased külalised.

Kus möödus teie elu enne Saaremaale tulekut enam kui 40 aastat tagasi?

Sündinud olen Tallinnas, võin uhkusega öelda, et pealinnatüdruk. Ma polnud aastanegi, kui vanemad asusid elama Rakvere lähedale Aluvere külla ja hiljem Rakvere linna.

Koolitee möödus Rakveres kuni keskkooli lõpetamiseni. Ja siis ülikooli ja pärast hiljem juba Saaremaale, kus olen praktiliselt aastast 1977.

Alustasite Saaremaal tööd prokuratuuris?

Kui tulin Saaremaale prokuratuuri, siis oli veel olemas uurija koht. Kui politseis uuriti ja pandi kokku toimikuid lihtsamates asjades, siis prokuratuuri uurija uuris raskeid kuritegusid.

Erinevalt tänapäeval abiprokurörist, kes praegu tegeleb ainult kriminaalmenetlustega, oli tol ajal abiprokuröril (ja üldse prokuratuuril) neli funktsiooni. Üks oli üldjärelevalve, üks oli alaealiste asjades järelevalve. Kolmandaks miilitsatöö järelevalve ja seaduslikkuse järelevalve. Ja osavõtt kohtuasjade arutamisest.

Muuseas, prokuröril tuli ka jälgida, et lapsed käiksid koolis. Vaadata, kuidas toimub töö perekondadega, kus ühel või teisel moel midagi korrast ära. Ja nii edasi. Tänapäeval tundub see uskumatu, aga nii see oli.

Praegu on prokuratuuri ülesanded kitsaks tõmmatud. Ma ei oska öelda, on see hea või halb. Olen seda meelt, et ajaloost tuleks alati midagi õppida. Kõik ei ole halb, mis olnud.

Kuivõrd oli kohtunikuna alustamine vette hüppamine tundmatus kohas?

Alustasin tööd valitud kohtunikuna 25. juunil 1987. Vist olin ainus kandidaat. Muidugi oli see pea ees vette hüppamine.

Siis oli üksainus kohtunik, kes lahendas kõiki kriminaal- ja tsiviilasju. Lisaks sain kohtu esimeheks ja esimesed kolm aastat töötasin üksinda, siis hakkas kohtunikke juurde tulema. See tähendas suurt vastutust, aga andis hea karastuse.

Meenutame esimesi istungeid.

Eks ma ikka meeletult pabistasin. Kindlasti uurisin menetlusseadustikku ja kirjutasin üles, sest menetlusel on oma ranged normid, mida järgida. Algusaastatel praktiliselt igas menetluses olid juures rahvakohtunikud.

Kui tööle asusin, tuli kohtuotsus kirjutada käsitsi. Algusaastatel sulepea ja sinise tindiga. Kui tulid kirjavead, kratsisid seda ja parandasid.

Kui toodi esimesed arvutid, tuli jälle palju harjutada. Kirjutasin öö läbi otsust, arvasin, et kindlasti salvestab automaatselt kõik ära. Selline peen masin ju! Järgmine hommik hakkasin otsima, mingit salvestust polnud. Oleks tulnud ise üks nupuliigutus teha.

Miks te advokaadiks ei hakanud?

Millegipärast advokaaditöö mõte ei ole mulle pähe tulnud. Minu nägemuse järgi advokaat on väga raske amet, sest advokaat peab samastuma mingil määral oma kliendiga. See on minu meelest väga raske.

Aga miilitsatöö, uurija elukutse?

Politseisse või tollal miilitsasse ma eriti ei tahtnud. Aga miks uurijaks ei hakanud? Mingi hetk oli mul see tahtmine küll. Meil tol ajal oli kindlasti lihtsam kui tänapäeva noortel, sest meile pakuti töökohti, prokuratuur käis ise otsimas töötajaid. Kellel paremad hinded, sai parema koha valida, kellel oli pereliige kuskil ees, siis oli eelis saada soovitud Eestimaa otsa. Kuigi süda ihkas Rakverre tööle minna, valisin Saaremaa, kust mu isa pärit. Ja ma ei kahetse.

Milline on olnud kuritegevuse dünaamika, kui võrrelda kolmekümne aasta tagust aega praegusega?

On kuritegude liik, mis on läbi aegade olnud – isikuvastased. Tapmisi on olnud mingitel hetkedel vähem või mingitel rohkem. Kunagi oli väga palju huligaansusi, praeguses mõistes avaliku korra raskeid rikkumisi, mida praegusel ajal on siiski väheks jäänud.

Millegipärast on viimasel ajal väheks jäänud alaealisi kohtualuseid. Kas see suund nüüd päris õige on, et ainult sõnadega neid kasvatada? Ma ei tea. Aga tundub, et vist ei ole, kui ajakirjandust lugeda, kus alaealised on seotud küll narkoga, küll peksmistega.

Mind ei ole kogu praktika jooksul sinna hea koha peale saadetud, kuid viimati üks alaealine noormees saatis. Kohtusaalis ja suure vihaga.

Ja on veel tulnud juurde PRIA ja KIK-i toetustega seoses sooduskelmuse asjad, mis on väga mahukad ja keerukad majandusasjad.

Kergemaid isikuvastaseid kuritegusid on nüüd eraldi kvalifitseeritud ja osa läheb lähisuhte vägivallaks.

Hetkel minu meelest domineerivad joobes juhtimised ja sellega seotud avariid.

Millest see tuleb? On see statistiline, autosid palju, juhte rohkem, joobes juhte samuti? Karistamatuse tunne?

Karistused on ju viidud küllalt rangeks, aga inimesed endale aru ei anna. Kindlasti on autosid rohkem. Kindlasti on noori juhte rohkem ja need domineerivad. Olin üllatunud, kui ükspäev tuli kiirmenetlusega jälle üks mees, korduva paragrahviga. Eelmine kord aasta tagasi palus jumalakeeli juhiload alles jätta. Ja kui ära võtta, siis lühikeseks ajaks, sest elab metsa sees. Tal laps, kes vajab iga päev kooli viimist. Ja sai karistuse tingimisi.

Arvamine, et tingimisi karistus ei ole üldse karistamine, ei ole tõsi. See on üks moodus, et inimene ei peaks kohe vangi minema, vaid antakse võimalus. Inimesel on kasulikum meie hulgas olla ja panustada, kui maksumaksja kulul vanglas olla.

Aga kui ta neid reegleid eirab, siis on selge, et ta jõuab vanglasse. Küsisin siis talt, et miks ometi? Ta vastas, et ju olen eluga ummikusse jõudnud. Polnud minu asi täpsustada.

Mida nad veel põhjenduseks toovad?

Paljudel juhtudel väidetakse, et läks naisega tülli, istus autorooli, ei mõelnud tagajärgedele. Või ütleb, et tahtsin poodi minna, natukene jõin. “Natukene” on suhteline mõiste, sest “natukene” ei anna kriminaalset joovet.

Alkoholism on haigus, võib-olla mõni inimene peakski hoopis ravima seda, selle asemel et vangis olla.

Ma olen juba vanaks inimeseks saanud, saan öelda, kuidas vanasti oli. Kui tööle asusin, oli võimalus selliste suunamine alkoholismivastasele ravile. Pered, keda nad terroriseerisid, said selle ajaperioodi rahulikult olla.

Kas mõju avaldas või ei avaldanud, on iseküsimus. Aga oli kindlasti neid, kes tulid tagasi ja said kaine raja peale.

Praegusel ajal ilmselt ei ole reaalne, aga võib-olla tasuks siiski mõelda.

Miks te kohtumaja juhi ametist lahkusite?

Tervis hakkas tunda andma ja pidin olema ligi kolm kuud eemal. See oli 2015. Olin ju alates töö alustamisest Saare maakohtu esimees, siis kohtumaja juht. Ja üks arst märkis haigusloosse “stressis patsient”, mis mind tol hetkel väga riivas. Võtsin aega, et vaagida ja elu üle järele mõtelda. Siis tekkis hetk, kus tuli otsustada.

Ja nooremad kolleegid peavad ju ka oma võimeid proovile panema. Nüüd teen mõnda aega veel seda tööd edasi ja siis on aeg minna.

Kas kohtunikuna töötamise aeg on aastatega piiratud?

Jah, 68 on piirvanus, kus üldreeglina enam ei saa, edasi tuleb saada emeriitkohtunikuks. Erandjuhusena võib taotleda pikendust, aga ma ei näe vajadust. Tublisid noori on nii palju peale tulemas. Kas vean selle vanuseni välja või lähen enne, selle üle mõtlen aastal 2019.

Kuidas Kuressaares kohtunike töökoormus on?

Tsiviilasju on arvuliselt tuntavalt rohkem kui kriminaalasju. Aga tsiviilasjade menetlemisel on võimalik palju asju lahendada kirjalikus menetluses. Kriminaalis praktiliselt ei olegi muudmoodi võimalik lahendada, kui saalis istungeid pidades. Lisaks tuleb istuda maha ja kirjutada otsus. Ja see aeg tuleb tihti võtta töövälisest, vabast ajast.

Olen läbi aegade menetlenud nii tsiviilasju, väärtegusid kui ka kuriteo asju. Nüüd see aasta jagatakse esimest aastat ainult kriminaalasju, sealhulgas väärteoasju, millest mõned on väga keerukad ja mahukad.

Tihti asjad venivad, lükkuvad, kuhjuvad. Inimesed jäävad haigeks.

Kas tihti meelega venitatakse?

Ei saa alati mustades värvides näha. Ma usaldan, kui arst tõesti tõendi välja annab. Kui ise pole arst, ei saa hinnanguid anda.

Kas on ka juhtunud, et tuttav või tuttava tuttav on kohtu all ja tuleb ennast taandada?

Mul on lihtsam, sest juured ei ole päris Saaremaalt. Sugulasi siin eriti palju säilinud ei ole. Ja tutvusringkond on väga piiritletud. Juhuseid, kus peaks ennast taandama, sel põhjusel ei ole olnud.

Kadi raadio intervjuus tekitasite veidi furoori, öeldes, et teie lemmik on Saksamaa technobänd Scooter.

Jah, kui tuju väga halb, panen ikka Scooteri plaadi mängima, mis läbi aegade olnud ja praegu ikka mängib veel.

See on minu jaoks muusika, millel on head rütmi, mille kuulamisel ei pea ajusid eriti ragistama, aga mis maandab pingeid. Aga see laul, millest saates rääkisime – “Sulle kõik nüüd ütlen” –, on väga ilus, teeb südame hellaks.

Ja tänapäeval on lapselapsed mind juba nii palju õpetanud, et hea meelega kuulan Myhits-raadiot. Aga ka klassikalist muusikat ja meeldib käia lossi kapiitlisaalis.

Ooperit mitte eriti, sest ooperietendused on väga pikad ja enamasti sellised raskemad. Küll aga meeldib operett ja klaverimuusika.

Kunagi oli kino minu suur lemmik. Ostsin kõik kinoajakirjad koju. Tänapäeval on vähem aega kinos käia. Paar korda olen käinud teatrikinos. See oli põnev ja huvitav elamus ja võib-olla üritan rohkemgi käia.

Ja siis joonistada armastan natukene. Aga selleks on siiski väga vähe aega.

See jääb pensionipõlve ootama.

Just, siis ma muutun teistel aladel aktiivsemaks.

---

Enne kõrgkooli minekut kassapidaja ja õllekeetja

Ülikooli õigusteaduskonda on läbi aegade konkurss olnud väga tugev ja isegi läbi-lõhki viielistel oli tegemist, et vastuvõetuks osutuda. Minul tunnistusel kõik viied ei olnud. Aga tahtmine oli siiski suur.

Esimesel aastal pärast keskkooli lõpetamist otsustasin, et ei lähegi proovima. Et lähen teen aasta tööd. Töötasin tolleaegses Rakvere hoiukassas, olin seal kassapidaja. See andis kogemuse suhtlemisel ja rahalises täpsuses. Aastakese töötasin, aga ikkagi mõtlesin, et vaja kõrgharidus omandada. Läksin, tegin esimese katse, aga ei õnnestunud.

Siis mõtlesin, et lähen tööle. Tol ajal oli niinimetatud nullkursus, võimalus, mille lõpetamisel oli võimalik üldkonkurssi vältides pääseda õigusteaduskonda.

Et sinna saada, pidi kindlasti olema lihttöölise tööstaaž. Kuna hoiukassa ei olnud koht, kus lihttöölise tööstaaži saaks, läksin Rakvere linnasetehasesse lihttööliseks. Mingil hetkel nad edutasid mind veel mingil põhjusel vahetuseülemaks.

Aasta tuli töötada, siis läksin uuesti pabereid viima, siis ma ei üritanudki uuesti eksamit teha, olin juba teadmisel, et lähen kaugõppekursustele. Siis taheti öelda, et vahetuseülem ei ole lihttööline. Aga õnneks see takistuseks ei osutunud.

Viis kursust tuli õigusteaduskonnas lõpetada. Kolmandal või neljandal toimus tsükliõppesse minek. Oli kriminaal-, haldus- ja tsiviilsuund. Kriminaalis valmistati ette kaadrit prokuratuuri ja politseisse, haldus-tsiviil oli rohkem see, kust mindi advokaadiks või siis juristiks. Minul oli ikka kange tahtmine kriminaali minna. Nii lõpetasin Tartu ülikoolis kriminaaltsükli.

Ja sealt tulid siis edasised valikud.