AASTA 2018: spiooniskandaalid, sanktsioonid ja protestiaktsioonid

Just nende märksõnadega võiks kokkuvõtlikult iseloomustada peagi lõppevat aastat.

---

Võigas mürgitamine Inglismaa südames

Katse tappa 4. märtsil Inglismaal Salisbury linnakeses Venemaa sõjaväeluure endist agenti Sergei Skripali ja tema tütart oli Venemaa eriteenistuste suur läbikukkumine. Sündmus ise on suisa pretsedenditu – esimest korda kasutati NATO ja Euroopa Liidu liikmesmaa territooriumil avalikus kohas tugevatoimelist närvimürki.

Briti valitsus süüdistas Venemaad ja selle eriteenistusi keemiarelva kasutamises. Kahtluse alla sattus kaks Venemaa kodanikku, kes on riigi luureametitega tihedalt seotud. Mehed tutvustasid end nimede all Aleksander Petrov ja Ruslan Borširov. Briti ajakirjanduse andmetel olevat nende tegelikud nimed hoopis Aleksander Miškin ja Anatoli Tšepiga.

Meeste endi väitel ei olevat nad Skripalide mürgitamisega kuidagi seotud. Salisbury linnakest olevat nad märtsikuu alguses külastanud vaid ühel eesmärgil – et näha sealset katedraali ja imetleda selle 123 meetri kõrgust torni.

Afääri tagajärjel halvenesid järsult Venemaa suhted paljude maailma maadega. 28 riiki saatsid välja 145 Venemaa diplomaati. Moskva vastas samaga.

---

Ajakirjaniku tapmine ja tükeldamine

2. oktoobril tapeti Saudi Araabia Istanbuli konsulaadis ajalehe The Washington Post kolumnist Jamal Khashoggi. Tema surnukeha tükeldati.

Alguses eitasid Saudi Araabia võimud kõike. Nende sõnul väljus Khashoggi konsulaadist elusana. 20. oktoobril oli Ar-Riyād aga avalikkuse survel sunnitud tunnistama, et ajakirjanik kägistati surnuks konsulaadis puhkenud kakluse käigus. 25. oktoobril väitis Saudi Araabia peaprokurör, et mõrv oli ette kavatsetud.

Novembri keskel kirjutas ajaleht The Washington Post, et Luure Keskagentuuri (CIA) andmetel tellis ajakirjaniku mõrva kroonprints Mohammed bin Salman. 20. novembril vaidlustas selle väite USA president Donald Trump, kes nõudis uurimise jätkamist. Juba kaks päeva hiljem väitis Trump, et CIA ei jõudnud järeldusele, et ajakirjaniku mõrvamiseks andnuks käsu Mohammed bin Salman. Mitmete vaatlejate arvates on see suurepärane näide sellest, kuidas reaalpoliitika seljatab nn demokraatlikud väärtused.

---

USA enneolematud kaubandussõjad

Aasta alguses, täpsemalt 22. jaanuaril teatas Valge Maja, et mitmete välisriikide kaupadele hakatakse järk-järgult kehtestama tollitariife. Sündmuste edasine käik näitas, et suurima löögi alla sattus Hiina. Peking vastas Ameerika kaupadele samaga. Tõsi, vahetult enne jõule jõudsid USA ja Hiina vaherahu sõlmida. Mõlema maa valitsused teatasid, et alanud kaubandussõda peatatakse esialgu vähemalt 90 päevaks.

Paralleelselt sellega karmistas USA valitsus sanktsioone Venemaa suhtes ja kehtestas taas majandussanktsioonid Iraani suhtes.

---

“Kollaste vestide” mürgeldamine Pariisis

Novembris teatas Prantsusmaa valitsus kavatsusest tõsta mitmeid makse, sh ka kütuseaktsiisi. Tulemus oli, et 17. novembril puhkesid Pariisis protestimeeleavaldused, mis võtsid sageli üpriski vägivaldse iseloomu. Rõivastuse järgi ristis ajakirjandus Prantsusmaa pealinna tänavatel mürgeldajad “kollasteks vestideks”.

Ehkki Prantsusmaa võimud andsid peagi teada, et nad loobuvad aktsiiside tõstmise plaanidest, ei toonud see rahu. “Kollaste vestide” nõudmised on nüüd palju ulatuslikumad – nende arvates peaks valitsus kardinaalselt muutma kogu oma maksupoliitikat, et nii suurendada sotsiaalset õiglust.

---

Angela Merkel ja tema Pyrrhose võit

Saksamaal valiti taas kantsleriks Angela Merkel. Tõsi, tema seekordset võitu nimetas Saksa ajakirjandus tegelikult kaotuseks. Seda seetõttu, et 2018. aastal võitsid kristlikud demokraadid valimised halvima tulemusega kogu selle aja jooksul, mil Angela Merkel on erakonna eesotsas olnud.

Võimalik, et nii reageerisid kristliku Saksamaa valijad Merkeli nn avatud uste poliitikale pagulaste suhtes. Selle tagajärjel on ju Saksamaale saabunud enam kui miljon migranti, kes on peamiselt pärit islamimaadest.

Pärast valimisi teatas Merkel, et 2018. aasta lõpus ta erakonna juhi valimistel enam ei kandideeri. Nii saigi detsembris Saksamaa konservatiivide ehk Kristlik-Demokraatliku Liidu uueks liidriks Annegret Kramp-Karrenbauer.

Angela Merkel andis aga lubaduse, et 2021. aastal ei kandideeri ta enam ühelegi poliitilisele ametikohale. See tähendab, et peagi saabub lõpp Merkeli ajastule maailma poliitikas, mis algas päris selle sajandi alguses.

---

Positiivne läbimurre kahe Korea suhetes

Sõda Lõuna-Korea (keda toetasid ÜRO ja lääneriigid) ja Põhja-Korea (keda toetasid Hiina ja Nõukogude Liit) vahel algas 1950. aastal. Juriidiliselt pole see kunagi lõppenud.

Tõsi, 1953. aasta suvel sõlmiti vaherahukokkulepe, mille allkirjastasid ÜRO vägede esindaja ning kommunistliku Põhja-Korea ja Hiina Rahvavabariigi esindajad.

Lõuna-Korea keeldus toona selle dokumendi heakskiitmisest. Mis omakorda tähendab, et juriidiliselt on kaks Korea riiki ikka veel sõjas.

2018. aastal tekkis aga suurepärane võimalus olukorra stabiliseerimiseks Korea poolsaarel. Aprilli lõpus leidis aset lausa ajalooline sündmus – Põhja-Korea diktaator Kim Jong-un ületas lühikeseks ajaks piiri ja saabus Lõuna-Koreasse, et kohtuda sealse presidendi Moon Jae-iniga.

Juunis kohtus Põhja-Korea liider Singapuris aga USA presidendi Donald Trumpiga.

---

Mõnuaine legaliseerimine suures lääneriigis

Oktoobris sai Kanadast esimene G7 rühmitusse kuuluv suur lääneriik, mis seadustas marihuaana müügi ja tarvitamise mõnuainena.

“Me ei legaliseeri kanepit sellepärast, et peame seda kasulikuks meie tervisele. Me teeme seda, sest teame, et see ei ole hea meie lastele,” ütles Kanada peaminister Justin Trudeau.

“Me teame, et peame tegema paremat tööd meie laste kaitsmisel ning elimineerima või massiivselt kärpima organiseeritud kuritegevusele minevaid kasumeid.”

Uue seaduse kohaselt võib marihuaanat osta vähemalt 18-aastane isik.

Mõnuaine legaliseerimisega täitis Justin Trudeau vähemalt ühe oma 2015. aastal antud valimislubadustest.

Marihuaana kasutamine mõnuainena on enamikus maailma riikides keelatud.