SIBULAD-JUURIKAD TALVEKS TUPPA
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Igal sügisel üllatavad kaubandusketid meid oma suurte ja värviliste sibullillede riiulitega.
Paraku ei istutata mitte kõiki liike kohe maha. Kevadet jäävad ootama Aasia tulikas (Ranuculus asiaticus L.) ja kroonülane (Anemone coronaria L.). Samal ajal müüdav õrn ülane (Anemone blanda Schott et Kotschy) istutatakse aga sügisel kasvukohale ja talvitub meie kliimas suurepäraselt. Mõlemal on pakendil suurelt Anemone, aga tuleb täpsemalt uurida kasvatamise juhendit.
Kroonülase ja Aasia tulika algmaterjali tuleb hoida mitte väga kuivas, aga selle eest jahedas paigas. Soojas kipuvad nad kevadeks tohletama. Aasia tulika “kaheksajalgu” on soovitav turbas säilitada, ei kuiva nii ära. Mõlemad võib veebruari lõpus või märtsi algul potti istutada. Hakkavad varem õitsema.
Hea koht silmaringi täiendamiseks on www.sibullilled.ee. See on tuntud kollektsionäärile Sulev Savisaarele kuuluv koduleht. Kui teile meeldinud liik või sort tema aias talvitub, siis Saaremaal elab see juba kindlasti talve üle. Mitte segi ajada kodulehega www.sibullilled.com! Viimane ei kuulu kollektsionäärile, vaid lillesibulate müügiga tegelevale tublile Eesti firmale.
Gladioolisibulaid ohustab säilitamisel päris mitu bakter- ja seenhaigust. Tegelikult tuleks juba sügisel sibulaid üles võttes teha valik. Kõigepealt terved taimed ja alles siis haigustunnustega. Läbisegi võttes kanname haigustekitajad käte ja tööriistadega ka tervetele taimedele. Põhiline kahjustaja on gladiooli hahkhallitusest (Botrytis gladiolorum) põhjustatud pruunmädanik. Haigestunud sibulad on pehmed ja pruunid ning lõpuks käsnja sisuga.
Gladiooli fusarjoosist (Fusarium oxysporum f.gladioli) nakatunud sibulad on lõpuks mumifitseerunud ja kivistunud. Samamoodi kivistuvad lõpuks ka gladiooli kuivmädanikku (Stromatinia gladioli) nakatunud. Kuivavad kokku ja mumifitseeruvad ka gladiooli lehelaiksuse (Septoria gladioli) järel tekkinud kõvamädanikku nakatunud sibulad. Gladiooli baktermädaniku (Pseudomonas marginata) nakkuse puhul on sibulatel kergelt vesised pealmised laigud.
Ravi on kõigi nende haiguste korral üks: välja sorteerida ja kohe hävitada. Pidagem meeles, et kõiki bakter- ja seenhaigusi võime oma kätega edasi kanda. Seega tuleb pärast iga haige sibula puudutamist käed korralikult puhtaks pesta. Saastunud kätega edasi sorteerides nakatame terveid sibulaid.
Gladioolile on tähtis sügisene kiire kuivatamine. Pikk poolniiskena vindumine on üks haigestumise põhjustest. Säilitada tuleb gladioolisibulaid jahedas, aga kuivas kohas. Mõni nädal enne istutamist võiks nad tuua sooja.
Palju hädasid on ka daaliate ehk rahvalike nimetustega jorjenite, neitsisõlgede, georgiinide säilitamisega. Sügisesele ülesvõtmisele peab järgnema juurikate puhtaks pesemine ja desinfektsioon. Viimaseks sobib ühe-kahe tunni pikkune leotamine kaaliumpermanganaadi (lillatera) roosas lahuses. Järgneb kiire kuivatamine. Maast ülesvõtmisel viga saanud kohti tuleb puuderdada söepulbriga. Edasi säilitatakse juurikaid kas kuivas saepurus, turbas, või vermikuliidis, perliidis. Kuiva liiva kasutades on oht nakatada juurikad mõnda seenhaigusesse.
Üks talvise haigestumise põhjusi võib olla ka liiga kõrgete tüügaste jätmine. Lõigatakse puitunud osa pungadeni. Rohtses osas hakkavad kergelt arenema seenhaigused. Säilitatakse kuivas ja ca 5 °C juures. Põhiline talvine kahjustaja on valgemädanik (Sclerotinia sclerotium). See haigus kahjustab väga paljusid liike. Selle nakkuse võisite viia daaliatele oma kompostiga, kui olite sinna visanud haigestunud kurke, sibulaid jms. Talvise haigestumise võivad põhjustada ka närbumistõve (Fusarium ssp.) erinevad liigid. Nakatumine toimus kasvuperioodil mulla kaudu.
Kord kuus tasub säilitatavaid juurikaid kontrollida. Hävitada tuleb need, millel on roosa kirme või mis on pruunistunud ja kõdunenud. Juurikad tuleb hävitada koos ümbritseva substraadiga. Haigustekitajatest saastunud kätega teisi juurikaid sorteerida ei tohi.
Populaarsust kogub kannade kasvatus. Sorte on 30-sentimeetristest kuni 3-meetristeni. Konteineris kasvavaid kannasid saab neid natuke kärpides viia koos anumaga jahedasse ja valgesse ruumi talvituma. Kõrged sordid tuleb seevastu pärast esimest öökülmakahjustust tagasi lõigata. Jäetakse alles ca 20 cm varreosa. Väljakaevatud juurikad puhastatakse korralikult ja lastakse õhu käes nädalakese kuivada. Säilitatakse jahedas ruumis kuivas turbas, saepurus, perliidis. Ruum ei tohi olla niiske. Haigestunud juurikad hävitatakse daaliatega samal põhimõttel.
Kannadel on palju viirushaigusi. Kui vegetatsiooniperioodil on lehed kiprunud, mitte sordiomaste triipude või täppidega, tuleb taim hävitada. Viirushaigused kanduvad edasi kahjurite ja lõikeriistadega. Lõikeriistade desinfitseerimiseks sobivad kaaliumpermanganaat ja piiritus. On hakatud rääkima ka kanna roostest (Puccinia thaliae). Paraku ei ole siiani miski meile tulemata jäänud...
Tekst SIRJE AVINGU
Pildid TÕNIS KIPPER