Jõhkardid pereringis ehk Memmed-taadid löögi all
12. jaanuar 2019, 02:25
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lähisuhtevägivald vanusest ei küsi ning tabab ka päris eakaid inimesi. Kurioossel kombel ei ole vanurite vastu suunatud vägivallategude taga võõrad, vaid tihti omaenda pere liikmed, sageli just lapsed. Seetõttu kipub eakas ohver probleeme maha vaikima ja kannatab, et vägivallatsejat probleemide eest kaitsta, sest – ikkagi oma laps ju.
Sotsiaalkindlustusameti ohvriabitöötaja Katrin Paukson annab üheselt mõista – vägivald on ühepoolne nähtus, millel ei ole õigustust. Kusjuures ohver ei pruugi alati endale teadvustada, et ta on sattunud vägivalla ohvriks, kuna vägivald ei ole alati rusikajõus, vaid võib olla ka vaimne – sõimamine, ähvardamine ja üleüldine terroriseerimine.
“Kahjuks juhtub vanemate inimeste puhul sageli, et nad peavad taluma vägivalda oma laste poolt. Vähemalt iga kuu saan sellise telefonikõne mõnelt vanemalt naisterahvalt, kelle lood on sarnased: “Minu poiss enam tööl ei käi, makse ei maksa, ainult joob. Ta elab mu kulul, võtab mu raha ära, sööb mu toidu ära – asi on väga hulluks läinud!” Mainitud “poiss” on aga täiskasvanud mees,” rääkis Katrin Paukson läinud aastal Kuressaare päevakeskuses eakatele peetud loengus.
“Vägivald eakate vastu on midagi sellist, mis teeb mind ausalt öelda jõuetuks,” nendib Paukson. “Mitte et nende abistamiseks midagi teha ei saaks – saab küll, eakaid saab aidata täpselt samamoodi nagu kõiki teisi vägivallaohvreid. Kuid eakad ei ole sageli valmis oma olukorra parandamiseks vajalikke muudatusi ette võtma. Inimlikult ma mõistan, et mida vanem inimene, seda raskem on elukohta vahetada, kohtusse minna ja “puhtalt lehelt” alustada. Pealegi on kõige valusam teema see, et vägivallatsejad on reeglina pere liikmed. Emad-isad, vanaemad-vanaisad ei taha lastele ja lastelastele politseid kutsuda ning kui seda viimases hädas tehakse, siis edasistes menetlustoimingutes eakad enam koostööd ei tee, öeldes, et kuidas ma lapsele pahandusi kaela toon.”
Anonüümseks jääda soovinud inimene rääkis lehele juhtumist, kus perepoeg peksis lisaks oma eakale emale loomi. Säärast jõhkardit kartsid isegi kodulinnud. Ainsana pääses klohmimisest väidetavalt üks suurem koer, keda mees ise pelgas. Raske käega mehepoja karmust sai eriti valusalt tunda pisem koerake, kelle jõhkard pea kohale tõstis ja jõuga maha virutas. Menetlust selle juhtumi puhul ei alustatud, sest puudusid tõendid – mees eitas ja loom ei räägi. On teada, et kõnealune looma väärkohtlemise juhtum jõudis avaldusena kohalikku omavalitsusse, kes nüüd sellega ise tegeleb.
Kuna tegu on ääretult konfidentsiaalse teemaga, jääb lõviosa juhtumitest vaid paari inimese – ohvri ja vägivallatseja – teada ning enamasti ei jõuagi need räiged lood kunagi kolmandate isikuteni.
Vana ema ähvardatakse noa või kirvega
Võib küsida, mis ülemvõim neil lähisugulastel siis on, et vanakesed selle vastu ei saa. Pauksoni sõnul on asi lihtne – näiteks elavad maal koos eakas ema ja tema poeg. Viimane on reeglina alkoholi liigtarvitaja ja emast on tal ükspuha. Samas toob ta vahel õlle järele minnes poest ka pisut süüa (ema raha eest), niidab muru või lõhub puid. Vana ja tihti haiguste küüsis vaevlev ema võtab, mis võtta annab, ja klammerdub turvatundesse, et keegi on ligi juhul, kui midagi juhtub.
“On ka palju ennast põhja joonud isendeid, kes ei liiguta lillegi, reostavad majapidamist, sõimavad ja ähvardavad iga päev ning kui nende soove ei täideta, annavad ka peksa. Võimu annab neile ähvardus maja põlema panna, vanur nälga jätta, maha lüüa, ravimid ära võtta jne,” räägib Paukson. Omaette teema on, et nii mõnelgi vanainimesel on ravimid teadlikult välja ostmata, sest nad annavad pensioniraha lastele. “Vanakesed ütlevad, et nad võiksid järeltulijaid meelsasti üleval pidada, neile süüa teha ning sooja pakkuda, kui vaid öösel magada lastaks, uksi-aknaid ei lõhutaks ja kirvega ei ähvardataks. Paljudel alkohoolikutel on frustratsioon, mida lähedaste peal välja elatakse.”
Säärased kirjeldused panevad küsima, kus on ametnikud, miks nad ei näe ega “mürista”, kui on teada, et niisugused asjad aset leiavad?
Ohvriabitöötaja annab sellele vastuse: “Olen politseiga sellistes kodudes käinud. Menetlejatel on blanketid kaasas ja jutudki kirja pandud, kuid see, mida me seal köögilaua nurga peal koos tehtud ei saa, on kannatanult allkirja saamine. Ilma selleta pole ohvrit olemas.”
Loomulikult algatatakse vägivallatsejate vastu menetlusi ka ohvri allkirjata, kui toimepandud vägivallaakt on nii selge ja kannatanul vigastused näha, kuid enamasti öeldakse, et sinikad tulid “kukkumisest” ning varjupaika minna ei taheta.
Iseenesest ei juhtu
mitte midagi
“Üks aastaid erinevate muredega minu juures käinud naine oli viimati politseile öelnud, et tema ei taha jälle Pauksoni juurde. Ta kartis, et räägin ta ära, et ta oma poja vastu avalduse teeks. Emad tunnevad sageli süütunnet, kuna nemad on ju need pojad-tütred ise kasvatanud,” nendib Paukson, kelle sõnul ei jäägi üle muud kui rääkida, kohtuda ja uuesti rääkida.
Vahel laheneb olukord teisiti – mõni kobedam noorsand leiab elukaaslase või töökoha või sunnivad sugulased teda kolima. Terroriseerivast elukaaslasest võib aga ainult surm lahutada.
“Kurb öelda, aga mõni vanainimene saab rahus elama hakata alles siis, kui vägivallatsejast abikaasa on teise ilma läinud,” tõdeb Paukson. “Olen nii noorematele kui ka vanematele inimestele öelnud, et iseenesest ei juhtu midagi. Kui tahad midagi saada, siis tuleb selleks midagi teha. Piisab otsusest ja pisukesest paindlikkusest, kui mitmed ametnikud ja abistajad erinevaid teenuseid pakkuda saavad. Meil on ööpäevaringne naiste tugikeskus, sellest aastast ka kriisitelefon 116 006, vallas on sotsiaaltöötajad ja lisaks riiklikele teenustele projektid, MTÜ-d, vabatahtlikud. Midagi saab alati ära teha!”
KOMMENTAAR: Lahendus pole lihtne
Eakate vastu suunatud vägivalla avastamine ja lahendusteni jõudmine on väga keeruline, kuna nad kaitsevad oma lapsi ja õigustavad nende vägivaldset käitumist. Süüdistavad sageli iseennast tekkinud olukorras. Vägivalla lõpetamiseks vajalik elumuutus on eakale keeruline. Lisaks on eakal terviseprobleemid, liikumisraskused jms, mis tekitab sõltuvussuhte. Pensionipäevad on eakatevastase vägivalla kõige raskem päev.
Oluline on osata märgata meie ümber toimuvat vägivalda ja sellele reageerida. Üha enam on hakatud selles teemast avalikult rääkima, rääkima, mis on normaalsus. Loodan, et just see on kaasa toonud suurema politsei poole pöördumiste arvu ja helistamise infotelefonidele. Abivajajatele on kindlasti toeks ka valla sotsiaaltööspetsialistid, kes nõustavad ja suunavad abi saama. Keegi ei tohi jääda märkamata ja oma murega üksi.
Kairit Lindmäe
Saaremaa vallavolikogu liige, Pärnu naiste tugikeskuse esindaja
Vägivald ei ole peresisene asi
Kuressaare politseijaoskonna juhi Rainer Antsaare (pildil) sõnul anti Saaremaal mullu teada ligi 190-st lähisuhtevägivalla juhtumist.
Kriminaalmenetlust alustati neist 42 juhtumi puhul, millest kaks olid niisugused, kus kannatanud olid üle 60-aastased (üks oli 80-aastane ja teine 65-aastane naine). 2017. aastal alustatud 47 kriminaalmenetlusest olid samuti kaks sellised, kus kannatanud olid üle 60-aastased (63-aastane ja 82-aastane).
2017. aastal (2018. aasta kohta sellist statistikat veel ei ole) oli üle Eesti 250 kuriteojuhtumit, kus ohver oli vanem kui 60 ja vägivallatsejaks tema lähedane. Valdavalt oli vägivallatseja kas inimese elukaaslane/abikaasa või siis täiskasvanud laps. Neist juhtumitest 223 korral alustati menetlust kehalist väärkohtlemist käsitleva paragrahvi alusel (ohvriks 157 korral naine, 66 korral mees).
21 korral oli tegu ähvardamisega (16 korral ohver naine, viiel korral mees). Kahel korral oli tegu ebaseadusliku vabaduse võtmisega (ohvrid naised), kahel korral raske tervisekahjustuse tekitamisega (ohvrid naised), kahel korral tapmisega (ohvrid mehed).
Kahjuks ei ole lähisuhtevägivalla ohver sageli ise valmis sellest teada andma. “Samas näeme, et järjest enam annavad meile perevägivallast teada just kõrvalseisjad – tuttavad, töökaaslased, naabrid. Äärmiselt tähtis on, et me kõik mõistaksime, et vägivald ei ole kunagi ainult peresisene asi. See on kogu ühiskonna mure ja iga inimese kohus on abivajajat aidata,” rääkis Antsaar.
Ta lisas, et lähisuhtevägivalla puhul on väga oluline selle murega mitte üksi jääda ja abi saamiseks sellest spetsialistidele teada anda, sest vägivald jääb korduma ja läheb enamasti vaid hullemaks. “Oluline on ka märgata oma lähedastega toimuvat. Kui saate teada, et keegi kannatab kodus vägivalla all ja ei suuda enam ise sellest ringist välja tulla, siis tuleb kõrvalseisjal sellest politseile teada anda. Me teeme tööd selle nimel, et lähisuhtevägivalla juhtumid laheneksid kiiresti ja kannatanu huve arvestades,” rõhutas politseijuht.
Rainer Antsaar rääkis, et eelmise aasta alguses viidi Pärnus läbi lähisuhtevägivalla pilootprojekt, mis laienes ka Saaremaale. Selle projekti peamine eesmärk oli kohene sekkumine ja nõustamine ning kannatanule tõhusa kaitse loomine. Projekti käigus kiirendati tema sõnul asutuste vahelist info liikumist.
“Lähisuhtevägivalla juhtumite lahendamisel on suur roll riiklikul ohvriabil ja kohalikul omavalitsusel ning neid saabki lahendada vaid asutuste heas koostöös.”