Leelo Vaher: Ma armastan värve
14. jaanuar 2019, 16:37
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juba 1998. aastast – ehk siis tänavu oma 20. tegevusjuubelini jõudnud portselanimaalija Leelo Vaher suudab ikka ja jälle üllatada, lisada oma tööde kirkale värvipaletile ikka veel midagi, leida põnevaid teemasid, kus kõrvuti humoorikad loomad või inimesed.
Võrus sündinud Leelo on nüüdseks jõudnud oma elujärjega Saaremaale Kuressaare külje alla. Kunstikooli lõpetas 1997 kunstilise kujundamise erialal. “Diplomitööks valisin portselanimaali, kuigi seda meile koolis ei õpetatud. Miski ikka kangesti kiskus keraamika poole. Kodukandis Siimusti keraamikatehase juurest sai ikka toodud praak- ja poolikuid glasuurimata savinõusid ning kodus neid siis munalakkidega “kaunistatud”. Minu õnneks oli kooli lähedal värskelt avatud Mikkeli galerii, kus portselani maaliti. Minu juhendajaks sai Kersti Raidma-Suumann, palju õppisin ka Anne Aruselt. Mikkeli galeriisse jäingi tööle.”
Maalimiseks kasutab Leelo klassikalisi pulbervärve ja lüstreid läbisegi. “Kuna mu tööd on nii kirjud, siis 780–800 °C ahjus saavad nad käia õige mitmeid kordi, mõned koguni 10–15 korda. See tagab värvide korraliku kinnitumise.”
Kas ja kuidas mõjutab esemele tulevat pilti (tassi-taldriku-vaasi) vorm?
“Sellega on nii, et pigem tuleb kõigepealt idee uueks sarjaks, tung midagi väljendada. Siis see laagerdub pikalt, võtab kuju. Siis hakkan vaikselt paberil kavandama ja alles seejärel otsin konkreetseks sarjaks sobivad toorikud-vormid. Ega see portselanitoorikute valik just väga suur ole, aga abiks on 20-aastane kogemus. Vahel leian õige vormi hoopis Soomest. Mõni sarja elu ongi jäänud väga lühiajaliseks just seepärast, et konkreetset toorikut enam ei leia ja millegi muu peale ei sobi.”
Oma lemmikteemade kohta ütleb Leelo, et enamasti väljendab ta kõike läbi naisolevuste, keda ta nimetab mimmudeks. “Nad on ajas muutunud, vanemaks kasvanud nagu ma isegi. Neile on abijõuks kõiksugu muud tegelased, nii elutud kui ka elavad. Vahel kassid, vahel kaelkirjakud või kameeleonid, ükssarvikud, kiilid, kohe on tulemas prooviks kuldkalad. Ja kõik mis naeratama paneb – muffinid, kirsid, maasikad, seened, meri, kibuvitsad, roosid, õunapuud... Aegade algusest saati on jäänud redelid, kuud, aknad, teed ja majad muidugi. Ja siis tunnusmärgina krimallid ehk triksatrullid, punased ovaalid, millel kullatäpid ümber. Ma ei oska seletada, miks, aga need lihtsalt on.”
Loomingus on perioode, kui domineerib üks, siis jälle saab peategelaseks hoopis keegi/miski muu. “Vahepeal olid väga olulised ükssarvikud, mingil ajal sai tehtud seeneliste sari, minu tavapärane poolkuu muutus mingiks ajaks täiskuuks, see sõltub kõik sellest, mis ümberringi toimub.” Leelo lisab, et mõnikord on tema tööde puhul värvimäng teemast olulisemgi. “Sama teemaga mängin pikalt, katsetan erinevaid tonaalsusi ja kooslusi.”
Tehnoloogia on keeruline ja aeganõudev ning nõuab palju kannatlikkust. Kõigepealt joonistab ta ülipeene sulega piirjooned, siis läheb toorik põletusele 800-kraadisesse keraamikaahju. Edasi tuleb 5–7, väga suurte tööde puhul enamgi värvipõletuskordi. “Ma olen kohutavalt kriitiline ja nõudlik, kõik peab olema perfektne: pinnad ilma tupsujälgedeta ja värviüleminekud laitmatud, jooned õige jämedusega, tööde põhjad peavad olema laitmatult puhtad. Ma ei tee ühtegi tööd n-ö ülejala.”
Lisaks kannatlikkusele peab arvestama veel sellega, et kasutatavad värvid ja vahendid on väga kallid, rääkimata põletusahjust.
“Seda tööd on mõtet reaalselt tegema hakata ainult siis, kui selleks on tungiv sisemine vajadus ja teisiti lihtsalt ei saa. Lihtsam oleks ju looming paberile või lõuendile panna, kuid mind võlub just see portselani sile ja läikiv pind ning tulemus.”
Kuidas on lugu tellimustöödega?
“Minu käes on vist Eesti portreed-fotode-järgi monopol. Vähemasti ei tea ma kedagi, kes seda portselanil pakuks. Tellimustööd toovad ikka leiva lauale. 20 aastaga on tekkinud päris suur klientuur, paljud neist algus-
aastatest saati. Tööd on kallid ja seepärast on väga levinud jupikaupa tellimine, et lõppeks terve serviis kokku saada. Põhiliselt tellitakse portreesid, see on keeruline, aeganõudev ja kohutavalt töömahukas. Kõige suurem töö ongi ettevalmistus. Minu kasutuses olev pind on ju piiratud. Taldrikutega on lihtsam, aga tassi pinnalaotus on väike. Mulle saadetakse inimese või pere fotod ja taustainfo: millega nad tegelevad, mis neile meeldib, mis naeratama paneks. Mina pole ju reaalset inimest näinud, pean inimese olemuse ära aimama tellija jutu põhjal. Ja siis tuleb hakata elama nende inimeste elu. Tõsiselt, ma guugeldan ja otsin algmaterjali vahel nädal aega, siis tulevad printimistööd, suurendused-vähendused, ümberjoonistused, kollaaži kokkupanek. Tavaliselt olen ma iga tellimustöö lõpuks oma portreteeritavast täiesti sisse võetud ja leian, et ta ongi kõige kenam inimene maailmas. Aga kurnav on see töö ikkagi, sest enamasti mul on mitu portreetellimust korraga ja siis kipub minu MINA ise kaotsi minema.”
Leelo ütleb, et nende portreedega on ikka üksjagu naljakaid lugusid ka juhtunud. Ja kurbi lugusid ka. Aga neist ei saa rääkida – see on sama usaldusel põhinev vahekord nagu arstil oma patsiendiga.
Nii Leelo tehtud portreed kui ka vabalooming on kõik omaette pisikesed maalid. “Kõik mu maalingud on ainukordsed, mitte ühtegi ei ole võimalik korrata täpselt üks-ühele. Põhimõtteliselt ma ei teekski seda! Minu töid on Austraalias, USA-s, Inglismaal, Šveitsis, Soomes, Lätis, Leedus, Venemaal, Inglismaal jne, jne. Enamasti on need kingitused, aga on ka tellimustöid.”
Saaremaa kunstistuudio galeriis on praegu kolm Leelo sarja: “Üksi”, “Salaaed” ja “Magus elu” (muffinid) ning lisaks täiustamisjärgus Frida Kahlo sari. “Sellega tahaks kõrgemale ja pikemalt lennata,” kommenteerib Leelo ja lisab, et galeriis on alles prototüübid.
“Sarjad “Salaaed”, “Üksi” ja “Magus elu” on alguse saanud eelmise aasta jõulude paiku. Jõulutellimusi on mul igal aastal kohutavalt palju. Aastaid-aastaid on mu abikaasa, kellele tegelikult jõuluaeg üldse ei imponeeri, lausa hullumas, sest naist ei ole kaks kuud nähagi. Selline iga-aastane jõuluhorror algab mul oktoobri lõpus, kestab 24/7 ja viimased tööd postitan Cargosse jõululaupäeva hommikul. Viimased paar aastat olen üritanud seda hoogu maha võtta, sest erinevalt abikaasast olen mina totaalne jõulufänn. Mulle meeldib absoluutselt kõik – kuused ja ehted ja küünlad ja kõik tulukesed ja jõululaulud ja no KÕIK.”
Sarjade tutvustuse juurde märgib autor, et tegelikult ei meeldi talle neid sarjade stoorisid lahti rääkida. Oleks armas, kui inimene, kes leiab OMA, näeb sealt ära ka oma stoori. Seepärast on Leelo oma sarjadele pannud ka võimalikult neutraalsed nimed. Ometi olevat päris palju neid inimesi, kes paluvad pikalt ja laialt loo lahti rääkida ning siis õhkavad, et jah, noh, just seda ma kuulda tahtsingi. Nagu oma arvamusele kinnitust saades.
Ja üks tore asi veel. Leelo on üks neid loomeinimesi, kes ka ise oma loomingut kasutada armastab.
“No jah, meie hommikukohvi on kaheksa aastat joodud nendest tassidest, kust meie armastus ja minu saarele tulek algas. Mu abikaasa tellis need meie tutvuse algul. Ülejäänud nõud on meil tuttavate keraamikute omad, põhiline, et ei oleks valge! Ma olen see ülitundlik inimene, kel on hommikuti silmad nii hellad, et valgeid asju vaadata ei suuda. Hommikusööginõud peavad olema punased või savikarva. Muide, isegi minu kasutatav mustandipaber pole valus-valge, pigem ikka toimne.”
Ju on kunstnikul valus vaadata ka valget portselani. Seda viga on Leelo Vaher oskuslikult ja kirega parandanud, tänaseks juba kakskümmend aastat.
Vaata ka Facebookis: