Muhu koolijuht: suurt laeva on raskem pöörata, kui väikest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Muhu põhikooli direktor Andres Anton tunnistab, et väikeses vallas tundub koolijuhtimine olevat veidi lihtsam.
Saare maakonna hariduselus on laias laastus neli osa: Saaremaa valla haridusasutused, riigikoolid ning Muhu ja Ruhnu kool. Aasta aega on ka Muhu põhikool pidanud toimetama uutes tingimustes. Küsimuse peale, et kas n-ö maakonna koolidirektorite koosolekutel ajavad kõik Saaremaa valla asja ning Muhu direktor unustatakse ära, hakkab Andres Anton naerma.
Kiire pööramine
“Nemad arutavad oma asju ja ma olen juures. Ma kuulan nad ära, et mitte ise samu vigu teha,” ütleb koolijuht, viidates, et kui on midagi uut, siis võetakse ikka õppust.
Senine maakondlik hariduskorraldus on Antoni sõnul ikka päris palju Saaremaa vallale üle läinud, ent üsna üksi ja omapäi Muhu kool siiski ei tegutse.
Aasta aega teiste direktorite jälgimist ja nende kogemustest õppimist on Andres Antoni sõnul kinnistanud arusaama, et väikeses vallas on mõnes mõttes lihtsam. “Suurt laeva on alati tunduvalt raskem ringi pöörata kui väikest paati,” kordab ta vana käibetõde. Tekib probleem, saab sellele kiiremini lahenduse kui suures vallas, kus otsustamine on kaugel ja keeruline.
“Kui meil katus kuskilt läbi sajab, siis ma ei pea küsima parandust kaheksalt ametnikult. Kuni selleni välja, et ma pean seletama, kas mul üldse katus on olemas,” selgitab Anton üksiolemise võlusid. Ta ütleb, et mõistab, kuidas suurte laevade pööramine võtab aega, kuid vahel tundub, et Saaremaa vallas ei saa seda laeva kuidagi pööratud. “Püüdes neljakandilisi klotse ümmargusse auku panna, siis läheb päris kaua aega enne, kui sa nad ümmarguseks saad,” mõtiskleb ta Saaremaal toimuva üle.
Garantiid on vaja
Õpilaste arvu üle Muhu põhikool kurta ei saa. Ei olda küll aegade rekordtasemel, kuid praegust olukorda nimetab direktor siiski langusest tõusuks. Praegu on koolis 98 last. Eelmisel aastal oli pärast õpilaste arvu pikka vähenemist koolis taas üle saja lapse. Järgmisel õppeaastal on samuti tulemas üle saja. Lasteaias avati väikestele üks lisarühm ning see annab lootust, et laste arv pikemas perspektiivis ei vähene. “Meil on poiste kool – 62 poissi ja 36 tüdrukut,” toob Anton välja omapärase fakti. Tavaliselt on ju naispool ikkagi ülekaalus.
Õpilaste arvu suurenemine on direktori sõnul seotud Muhusse elama tulevate peredega. “Palju on inimesi, kellel on võimalik teha kaugtööd ja kes on Muhus leidnud endale selle tegemiseks hea paiga,” räägib ta. Lapsi ei lisandu ainult 1. klassi suurenemise läbi, vaid neid tuleb direktori sõnul ka teistesse klassidesse. “Meil on niisugune sõbralik maakool, me võtame kõik vastu,” naerab koolijuht, et tagasi ei lükata kedagi.
Muhus võib olla õnnelik ka selle üle, et vastupidiselt teistele maakoolidele on neil tööjõud olemas. “Kõik ained on kaetud erialaõpetajatega,” tunnistab Andres Anton, viidates, et nende koolis ei pea füüsikaõpetaja lisaks veel kehalist kasvatust ja ajalugu õpetama. “Tegelikult ei saa sa ju olla mitmes aines pädev korralikult õpetama,” arvab ta. Tundide arv olevat normkoormusest pigem isegi veidi suurem.
“Oleme jah üsna või sees,” tuleb Andres Anton pakutud võrdlusega kaasa. Õppealajuhataja Ulvi Kipper seevastu ütleb vestlusega liitudes, et küll jõuavad ka nende koolis rasked ajad kätte. Selle peale ei saa lootma jääda, et Muhusse kolivates perekondades on ka vajalikke õpetajaid, kes pensioniealised pedagoogid välja vahetaksid. Antoni sõnul on Muhu probleem see, et elada pole kuskil. “Õpetajatel peab olema sotsiaalne garantii,” ütleb ta. Kipper lisab kõrvalt, et noor õpetaja endale eluaset ei osta, isegi kui oleks midagi osta. Seetõttu peaks kohalikul omavalitsusel olema võimalus noorele õpetajale eluaset pakkuda. Selle peale tuleks mõelda juba täna, sest kui jama juba majas, on hilja.
Ulvi Kipper ütleb, et ka tugiteenuste osa on neil enam-vähem kaetud. Võiks olla parem, kuid saab hakkama. “Ei saa kurta,” nendib ta.
Suure valla mured
Saaremaa vallas käiv suur poleemika sellesinatse tugiteenuste keskuse loomise üle Muhut otseselt ei puuduta, kinnitab Ulvi Kipper. Koostööd tuleb aga kindlasti teha. Praegusel viisil kokkutõmmatud Rajaleidja keskusest tema sõnul suurt kasu enam ei ole.
Kooli HEV-koordinaatorina tunnistab Kipper, et on selle keskuse loomise osas skeptiline. Tema sõnul on igas koolis tugiteenuste spetsialisti vaja iga hetk, mitte et logopeed kaks korda nädalas külakorda käib. Kipper toob näiteid, et tugiteenused ei ole vaid õpiabi ning vahel on abi tarvis kasvõi mõne õpilase rahustamisel. Ka selleks on vaja spetsiaalse väljaõppega inimest.
Direktor Anton lisab oma väga subjektiivse arvamuse, et tugispetsialist peaks ikkagi olema koolipersonali osa. “Mitte nii, et ta on kuskil kaugel ja allub teab kellele,” sõnab ta. Lisab, et proovida võib ju igasugu asju, aga iseasi kas alati peab proovima.
Ulvi Kipper arutab, et Saaremaa geograafilist mastaapi arvestades, saab see töötajate jaoks olema meeletu sõitmine. On küll näiteks toodud Pärnu ja Viljandi linna, kuid seal on vahemaad ju lühikesed. Kipper märgib, et samas saab ta aru ideest panna tugispetsialistid tegema vaid erialast tööd, mitte töötama asendusõpetajatena nagu nii mõneski koolis kombeks.
Andres Antoni sõnul peaks näiteks logopeed olema kohapeal ja lastega tegelema juba lasteaias. Siis ei ole koolis enam vaja seda tööd teha. Muhus on logopeed poole kohaga tööl paarisaja meetri kaugusel asuvas lasteaias ning poole kohaga koolis.
Teine suur linnas arendatav projekt ehk riigigümnaasium ei pane muhulasi samuti käsi plaksutama. “Inimestel on hirm,” tunnistab Anton. Hirm sellepärast, et mida riigigümnaasiumi avamine toob kaasa Orissaare gümnaasiumi jaoks, mis on Muhu põhikooli lõpetanud noorte peamine edasiõppimise koht. Lubatud on, et Orissaare gümnaasiumi kinni ei panda. “Lubada võib ju kõike,” arvab Anton.
“Seni, kuni meie lapsed saavad igapäevaselt käia kodu lähedal Orissaare gümnaasiumis, on kõik hästi,” lisab ta. Linna gümnaasiumidesse ja ametikooli minnakse samuti. Minejaid on ka Tartumaal asuvasse Nõo reaalgümnaasiumisse. Üldiselt mandril koolis käimine popp ei ole – ikkagi meretagune asi.
Nutiseadmed keelatud
Samal ajal, kui paljud koolid arutlevad selle üle, et kas ja kuidas nutiseadmeid keelustada, Muhu koolis sääraste küsimustega pead ei vaevata. Seal ei ole koolipäeva jooksul selliseid riistapuid olemas.
Andres Anton nendib naerdes, et nutiseadmeid polnud vajagi ära keelata. “Meil pole need kunagi lihtsalt lubatud olnud,” selgitab ta.
Ulvi Kipperi sõnul on nutitelefonide mõju laste mõttemaailmale ja töövõimele väga suur. Ta räägib, et näiteks kui laps mängib telefonis mõnda mängu, siis see maailm haarab ta endasse ning ta ei suuda sealt välja tulla. Räägib edasi, et kui laps ei jõua mängides uuele tasemele või tal ebaõnnestub seal midagi muud, siis võib ta täiesti endast välja minna. Koolitöös osalemisest sellisel juhul head nahka ei tule. Lubatud on nutiseadme kasutamine õpetaja antud õppeülesandes.
Muhus on kord niisugune, et aasta alguses sõlmivad õpilane, tema vanem ja kool kokkuleppe, et õpilane järgib kooli kodukorda. Kui lapsel on vaja helistada koolitundide ajal, saab ta seda teha kooli sekretäri juurest. Samamoodi saab lapsevanem vajadusel helistada kooli sekretärile ja laps kutsutakse telefonile.
Antoni sõnul vahel selle nutiseadme reegli vastu ikka eksitakse ka, kuid siis rändab nutiseade direktori sahtlisse ja selle lunastamisel tuletatakse koos jälle kodukorda meelde. Õpilane võib nutiseadet kasutada, kui tunnid läbi on.
Reeglid ei kehti üksnes õpilastele, vaid ka õpetajatele. Tunni ajal paneb õpetaja samuti oma nutiseadme ära. Juhul kui õpetaja ootab mõnd olulist kõnet, teavitab ta sellest õpilasi ja põhjendab, miks tal telefon laual või käeulatuses on.
Lapsevanemate suhtumine koolis valitsevasse korda on direktori sõnul positiivne. “Meil on selles suhtes natuke vanamoodne kool, et distsipliin on paigas,” arvab Andres Anton ja lisab, et kõiki asju on kergem teha, kui kord majas. “Distsipliini on käest ära lasta hästi lihtne, aga väga raske pärast tagasi saada,” tõdeb ta. Teretamine ja vestluse ajal käte taskust väljavõtmine on Muhu koolis reegel, mitte erand.
Õppealajuhataja räägib muiates, et direktor oli kord koolipoistele öelnud, et koolimajas ja siseruumides üldse tuleb müts peast võtta. Nüüd pidid poisid ka siis mütsi peast võtma, kui direktorit poes kohtavad.
Antoni sõnul ei ole kool ainult õpilased, vaid ka töötajad. “Inimestesse tuleb panustada,” kinnitab ta ja arvab, et Muhu koolis saavad kõik omavahel hästi läbi. Jõulupeole tulevad ikkagi pea kõik ja selline ühtehoidmine on direktori arvates oluline.
“Meil on vist suurem osa muhulased ka?” küsib direktor õppealajuhatajalt kinnitust. Ulvi Kipper naerab, et selle muhulase sildi külgepanemisega tuleb tänapäeval ehk ettevaatlik olla. Ilmselgelt on see vihje sama kooli endise õpilase Katrin Pautsi kirjutatud raamatule Muhust ja muhulastest läbi tema pilgu.
Kaheksandat aastat kooli juhtiv Andres Anton ise muhulane pole. Muhus oli ta aga varem palju käinud ja nüüd elabki siin, aga see on ka kõik. “Lihtsam on, kui ma ei ole muhulane ja kohalikega ammust ajast seotud,” arvab ta. “Nii on ka näiteks ebapopulaarseid otsuseid vajadusel lihtsam teha.”
Ega koolidirektorile muidugi keegi massakaks olemist nina peale viskama ei tule, kuid kindlasti mõjutaks tema tööd ka vaikiv pahameel.
“Mina ennast ise muhulaseks ei topi, kuid kui muhulased mind selleks peavad, on mul vaid hea meel,” ütleb mees, kelle kapil on kolm erinevates toonides Muhu-mustrilist mütsi. Samuti peab direktor oluliseks Muhu rahvarõivaid ja iga aasta 1. septembril ootab kooli avaaktusele nii õpilasi kui ka kooli töötajaid rahvarõivastes.