Võrkpallimeeskonna naisliikmed
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Igal endast lugupidaval võrkpalliklubil on lisaks kõikvõimalikele asjapulkadele ka tantsutüdrukud, kes pauside ajal pakuvad publikule tantsuilu ja uhkeid akrobaatilisi trikke.
Saaremaa võrkpallimeeskonna tantsutüdrukute grupi sünnihetk sattus justkui tellitult kokku Saaremaa Võrkpalliklubi loomisega. Või siis vastupidi. “2017 suvel oli meil Kristin Aksaluga plaan, et teeks tantsutüdrukute klubi,” meenutab Heleri Soe, üks treeneritest. Tantsimisega olid mõlemad tegelenud juba gümnaasiumiajal ja jätkanud hiljem TTÜ võrkpallimeeskonna tantsutüdrukutena.
Samal suvel hakkas tekkima Saaremaa Võrkpalliklubi, kes siis tüdrukud oma hoole alla võttis. Nüüdseks on käimas teine hooaeg ja 15 tantsijat teevad igal nädalal rasket trenni, et siis palliplatsil lühikesi, kuid intensiivseid sutsakaid teha.
Heleri Soe ütleb, et kõik saab alguse muusikast. Kui see tekitab mõtteid ja paneb vaimusilmas juba tantsusammud paika, tuleb proovida ja ära vormistada. “Eks me vaatame ikka YouTube’ist ka, aga ei kopeeri sealt. Ideid peabki igalt poolt ammutama,” räägib Heleri.
Tantsutüdrukute etteasted on segu tantsust, akrobaatikast, hüpetest. Inglise keeles on selle tegevuse nimi cheerleading (ehk ergutustants) ning kuulsate võistkondade parimad cheerleader´id on samasugused superstaarid kui sportlased ise.
Heleri sõnul on üheks kavaks aega minut, millest 10 sekundit läheb platsile liikumiseks, seega jääb puhast tantsuaega 50 sekundit. “Sellesse minutisse pead sa nii palju energiat panema, kui sul vähegi anda on,” kinnitab ta, mis tähendab, et naeratavate tantsutüdrukute pulss on ikkagi punases ja naljast on asi kaugel. Tantsiv treener Heleri lisab, et geimide vahelistele pikematele pausidele on neil plaanis teha ka veidi kauem kestvad kavad.
Kavasse püütakse alati ka mõni suurem trikk sisse panna. Näiteks teeb mõni tantsija teiste kätel spagaati või visatakse keegi hoopistükkis lae poole. Ja püütakse muidugi kinni ka. Heleri sõnul on tantsurühm jagatud laias laastus kolmeks tõstegrupiks, kus igaühel oma amet. Üldiselt on tõstetes paika pandud, keda tõstetakse või visatakse ja kes on pigem tõstjad. See vahetub vastavalt trikkide ja kavade ülesehitusele, kuid trikkides osaleda oskab vajadusel iga tüdruk.
Kõikide elementide puhul on hästi oluline tehnika ja tugevuse kokkumäng, toore jõuga midagi ilusat ei tee. “Tehnika annab korrektsuse,” ütleb Heleri, viidates, et hädapärast viskaks kedagi ka lihtsalt õhku, kuid vaatepilt poleks siis eriti kena.
Visatavatel peab aga olema julgust ja usaldust üksteise vastu. Igaüks seda ei suuda. Heleri naerab, et vahel lähevad tõstjad veidi hoogu ka ning tõstetav lendab natuke liiga kõrgele.
Aleksandra Volt on üks, keda tõstetakse. Ta ütleb, et kui trikki õpitakse, on algul väike hirmujudin sees küll. “Usaldan väga meie tantsutüdrukuid, seega kaob hirm ka päris ruttu ära ja asendub pigem elevusega,” räägib ta, mis tunne on lennata, ja lisab, et publikust saab mõne meetri kõrguselt ikka hea ülevaate.
Aleksandra sõnul juhtub ka seda, et trikk tuleb pooleli jätta. Kui triki esimeses osas on tunda, et tõstjad ei ole jalgu paika saanud, siis on kokku lepitud, et õhku ei visata. Pole vaja, et tõstetav õhus tasakaalu kaotaks ja õnnetult alla sajaks.
Viisteist tüdrukut on Heleri sõnul paras arv. Kõik jõuavad järele ja trenn ei lähe liialt kaootiliseks. Samas on tantsutüdrukutel hea teada, et järjekord on ukse taga. Heleri kinnitusel võiks kasvõi kohe uusi ergutustüdrukuid võtta, kuid hooaja keskel seda põhimõtteliselt ei tehta. Puhtalt seetõttu, et tantsijate tase jääks liiga erinevaks. “Võtame sügisel ja teeme hooaja koos,” ütleb Heleri.
Nagu kõikide muude tegemistega, nii on ka tantsutüdrukutel Saaremaal vahetust vaja. Ikka minnakse ju pärast kooli lõpetamist mandrile ja Kuressaares trennis käimine muutub keeruliseks.
Trenni tehakse kaks korda nädalas paar tundi, pluss siis mängudel osalemine nädalavahetustel või ka nädala sees. Vastavalt vajadusele tehakse paar korda kuus trenni ka laupäeviti. Kuna nii Heleri kui ka Kristin õpivad Tallinnas, siis füüsiliselt saadakse laupäevastes trennides ja esinemistel osaleda, kuid kogu tiimi käekäigu organiseerimine toimub igapäevaselt. Nädalasisestes trennides treenivad tüdrukuid aga Marju Võrno ja Ly-Sandra Tohter, keda mõlemat võib samuti platsil tantsimas näha.
Heleri ütleb, et tore on näha, kuidas tüdrukud ikka ise tahavad ja viitsivad asja teha. Samamoodi on tore, et võrkpalliklubi on nad väga kenasti oma hoole alla võtnud.
Tüdrukud on muidugi meeskonna suured fännid. Väljakul on neil platsi servas esirea parima vaatega kohad ja lausa kohustus häälekalt kaasa elada.
Saaremaa Võrkpalliklubi mängijad
Mihkel Tanila
,
Helar Jalg
ja
Siim Põlluäär
tunnistavad, et ega mängu ajal tüdrukute tegemistele tähelepanu pöörata eriti mahti pole. Kui on lihtsam mäng või istutakse varumeeste pingil, siis ikka vaadatakse ka. “Hea, et nad meil olemas on. Need mängud, kus tantsutüdrukuid üldse pole, on ikka veidi mannetud,” arvab Helar Jalg.