VALIMISED: Külakoolide säilitamine on tuleviku alus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaheksa riigikokku kandideerijat rääkisid Kadi raadio “Valimisstuudios” Tõnis Kipperile, millisena näevad nemad olukorda haridusmaastikul.
Teeme väikese tutvustuse ja küsime, kuidas te olete haridusega seotud?
Raivo Aeg (Isamaa): Tihedam kokkupuude haridusega on olnud riigikogus olles. Läbi erinevate debattide riigikogus, viimasel ajal näiteks on olnud väga aktiivselt üleval kutsehariduse temaatika, olen ennast haridusteemadega kurssi viinud.
Olev Vaher (Vabaerakond): Olen sündinud Saaremaal ja vanaema oli mul Eesti ajal õpetaja. Eesti ajal oli nii, et õpetaja palk oli kõrgem kui tavalisel vallavanemal. Vanaisal oli piinlik ja läks tollase kõige rahvarohkema valla Torgu vallavanemaks ja sai vanaemaga võrdse palga.
Maire Forsel (Reformierakond): Olen aastaid olnud pedagoog, minu esimene haridus on koolieelne kasvatus. Olen töötanud nii lasteaias kui ka lastekodus ja olnud aastaid ka rootsi keele õpetaja. Täna olen ma tegelikult hariduselt sotsioloog ja sellega seoses olen käinud vabatahtlikuna koolides õpetamas uurimistööde aluseid.
Koit Kelder (Eesti 200): Ümber laua vaadates olen ma vist ainuke, kes on nii-öelda teenuse tarbija nelja lapse vanemana, kellest kaks lasteaias, kaks koolis. Puudutab see teema mind ja meie pereelu Saaremaal ning üldse kaugemal keskustest igapäevaselt. Ma arvan, et rohkem suuremaid teemasid meie peres nagu laual ei ole kui hariduse teemad.
Maire Käärid (Keskerakond): Ma olen siin lauas vist kõige rohkem seotud haridusega, sest elu on mind viinud kooli oma põhitöö kõrvalt. Olen põhikoolis õpetanud ühiskonnaõpetust 6. ja 9. klassile. Üheksandat klassi sain isegi klassijuhatajana juhtida. Käivitasin Pöide vallas noortekeskuse, nii et ma olen noortega hästi tihedalt seotud.
Helle-Moonika Helme (EKRE): Olen ise omandanud sellise pehme hariduse, muusikahariduse, kus oli ka pedagoogiline moodul sees. Alushariduse moment on täiesti olemas. Loomulikult on mul lapsed käinud lasteaias ja koolis, seega tarbijapunkt ka täiesti olemas. Tean, mis toimub lasteaedades, mis toimub koolides ja kõrgkoolides. See, mis haridusmaastikul toimub, on täiesti selge.
Enn Kaljo (Elurikkuse Erakond): Olen ise olnud kaks aastat Tihemetsas inglise keele õpetaja ja kaks aastat Mõisaküla keskkoolis. Otsene töö koolis ei ole mulle üldse võõras. Lisaks olen rahvusvaheliselt õppinud õpetaja-koolitaja teemat pikemat aega ning tegelenud raamatute tõlkimise ja ettevõtlusega.
Kairit Lindmäe (SDE): Olen ise olnud ka pedagoog. Jagan seda valdkonda väga, miks need erivajadustega lapsed koolis on, kuidas nendega käituda, mida nendega teha, milliseid tugispetsialiste nad vajavad. Oskan kaasa rääkida igal tasandil.
Mismoodi te näete ette, et maakoolid säilivad? Siiamaani ei ole keegi suutnud seda tagada ega kindlustada.
Helme: Ma ütleks, et praegune olukord on sellise pikaajalise tegevuse tulemus. Kui me ei taha, et see kõik samamoodi jätkub, siis peame hakkama midagi tegema. See pole mitte niivõrd hariduspoliitiline samm, kuivõrd regionaalpoliitiline. Loodan, et tänased debateerijad on nõus, et me ei saa lasta sellel kelgul jäämäest alla minna, püüdmata kuidagi pidurdada.
Aeg: Tegelikult tuleb siin sekka ka munitsipaalpoliitika. Nende väikeste külakoolide ülalpidamine on ju kohalike omavalitsuste ülesanne. Loomulikult on normaalne, et algharidust oleks võimalik tõesti kodu lähedal omandada. Kuid seal tuleb ikkagi vaadata lisaks, et kas me suudame seda koolimaja ülal pidada ja kas seal koolimajas on personal olemas. Alghariduse puhul on täiesti põhjendatud teha see riiklik pingutus ning võtta mingisuguseid meetmeid ja omavalitsusi kuidagi toetada.
Forsel: Ma võin täiesti selgelt öelda, et see on puhtalt meie enda isiklik otsus, kas me paneme raha betooni või me paneme raha inimestesse. Suhtlesin sel nädalal Kihelkonnal ühe perekonnaga ja nemad on väga mures seal kooli kadumise pärast. Kool on tõesti pisike, aga see inimene ütles mulle, et noored pered on sinna kolinud ainult sellepärast, et seal on kool.
Käärid: Tegelikult teevad lõpliku otsuse ikkagi lapsevanemad. Me paneme küll kõik Exceli tabelisse ja vaatame seda majanduslikku poolt, kuid tegelikult peab arvestama ka seda, kui lapsevanem otsustab viia lapse naaberkooli, kus on suuremad võimalused, huviharidust rohkem, paremad sportimisvõimalused. Tuleb ka vaadata, kui hea on ikkagi see seltskond või miljöö, kus on ainult üks või kaks last ja õpetaja tunnis. Siis tegelikult näiteks rühmatöid ei ole üldse võimalik teha.
Vaher: Kuni su kool elab, elab ka su küla. See on tahte küsimus. Seni on prioriteedid olnud mujal. Kui me räägime, et me elame parimat aega, mis meil üldse on olnud, siis SKP ei ole üldsegi see näitaja, mida peaks vaatama. See on hoopis meie külakoolid. Kui me Eesti riigi lõime, oli igas külas kool. Kas me oleme nüüd vaesemad kui 1919? Nalja teeme?
Kelder: Kui me tahame, et kestaks selline elu, nagu me täna siin oleme harjunud kogema, siis meil ei ole teist võimalust. Kuskil peavad need lapsed käima ja elama maapiirkondades. Meil ei ole võimalust neid kaugele sõidutada. Nii lõpuks elukohad lihtsalt muutuvadki. Meil ei ole alternatiivi väikestele koolidele. Meil ei ole Saaremaal võimalik üleval pidada sellist põhikoolide võrgustikku, nagu ta täna on. Täna on selgelt kõige odavam ja lapsekesksem viis algharidust pakkuda tegelikult just väikesed algkoolid.
Kaljo: Peaksime looma riigi poolt sellise eelduse, et need koolid saaksid tekkida sinna, kuhu inimesed hakkavad minema oma kodusid looma või vanu kohti taastama. Seadusandlus peab olema selline, et oleks lihtne kooli luua. Ma olen näinud, kuidas Abrukal väike kool toimis. Pikki aastaid oli seal ühes klassis erinevas vanuses õpilasi ja see täitsa toimis.
Lindmäe: Ma olen igati eelkõnelejatega nõus, et need maakoolid peavad säilima ja jääma. Saaremaal on väga hea näide, et need väikesed maakoolid on ju olemas, ükskõik kui palju seal lapsi käib. Mingis osas tulebki meil mingile valdkonnale nii-öelda peale maksta ja koolid on üks selline koht, millele me peaksime peale maksma. Inimesed saavad ise teha seda, et need väikesed maakoolid säiliksid. Ärge pange lapsi suurtesse koolidesse, hoidke neid kohapeal ja omavalitsus saab omalt poolt toetada neid. Loomulikult on oluline ka see, et inimesed ise ei tooks samamoodi lapsi linna lasteaeda. Meie seisame ka selle eest, et ükskord oleks lasteaiad tasuta.
Meil on Kuressaares kaks suurepäraselt toimivat gümnaasiumi. Kas me ei lõhu ära toimivat süsteemi ainult sellepärast, et kui raha antakse, tuleb see vastu võtta, nagu üks Kuressaare linnavolikogu liige kunagi ütles?
Aeg: Iva on ju sees, et kui raha pakutakse, siis tulebki see vastu võtta. Maurus oli ka alati kodus, kui raha toodi. Kooli materiaal-tehnilise baasi laiendamine on alati mõistlik. Kas me lõhume nüüd ära siin kaks väga hästi toimivat gümnaasiumi, seda me ei tea, seal on tegelikult täna nii-öelda teadmatus.
Helme: Gümnaasiumiharidus vajabki kõige rohkem ressurssi. Inimesed said ju niimoodi aru, et omavalitsus nagu ei jõudnud neid koole pidada ja riik tuli appi. Aga ei! Hoopis lõhutakse kõik see vana süsteem ära ja tehakse kõikjale uued. See on minu meelest täiesti vale lähenemine.
Forsel: Me peaksime väga vastutustundlikult suhtuma maksumaksja raha jagamisse. Mina ei näe midagi halba selles, kui riigigümnaasium on suur. Seal on ju palju rohkem valikuid, õpilased saavad juba seal spetsialiseeruda mingisugusele konkreetsele huvile, õpetajate valik on suurem ja pädevused on suuremad. Mina olen tegelikult riigigümnaasiumide pooldaja.
Kelder: Tegelikult on väga head gümnaasiumiharidust saadud ka Leisis, Orissaares. Võimekad lapsed on igalt poolt saanud tuule tiibadesse, pole üldse küsimustki olnud. Nüüd tuleks vaadata seda, kas meie gümnaasiumiharidus on tänastele lastele konkurentsivõimeline ka tulevikus, võrreldes muu Eestiga. Kipume ära unustama, et gümnaasiumisse lähevad 16-aastased. Nad on noored inimesed, me oleme andnud neile õiguse kohalikel valimistel valida. Nad otsustavad ise, põhimõtteliselt täiskasvanud juba. Nende jaoks on maailm lahti ja nad valivad selle, kus nad saavad tulevikus parimad tingimused. Vaatamegi neid konkurentsitingimusi teiste piirkondadega ja näeme, kas meil on varianti tulevikuks või ei ole.
Kaljo: Nii me jõuamegi tahes-tahtmata selle kasvatuse enda juurde, et mis on hariduse tegelik mõte. Isiksuse- või siis inimesekeskne õpetamine peabki kooli tagasi tulema. Ainekesksuselt peab rõhk minema inimese peale. Kui me paneme sinna veel teatud väärtused, siis me ei saa pärast kurta, et inimesed jooksevad siit minema lihtsalt sellepärast, et nad tahavad kuskilt mujalt midagi paremat saada.
Lindmäe: Riigigümnaasiumiteema on küll see koht, mida ka mina igal juhul toetan. Ma näen seal üsna suuresti ka oma lapse tulevikku. Seal saab ta parema õpikeskkonna. Raha on alati valikute küsimus, et kas me peame selle vastu võtma või mitte.
Vabaerakonnal on üks niisugune punkt, mis räägib õpetajaameti ebapopulaarsusest. Miks see siis on nii? Mida teha?
Vaher: Toon mõned nimed. Bioloogiaõpetaja Kaljulaid, vene keele õpetaja Aab, geograafiaõpetaja Ligi. Meil president ütleb oma intervjuus, et ta on hariduselt bioloog ja õpetaja, kuid pole päevagi töötanud, sest see ei tasu ennast ära. See on ameti mahategemine. See on hästi valus ja see maksab meile kätte, et noored ei lähe õppima. Tähtis on ka see, et õpetajatel oleks motivatsioon.
Kõik räägivad eestikeelse hariduse säilimisest. Saaremaal vene keelega probleeme ei ole ja ilmselt ei teki ka, küll on aga teema murdekeele õpetamine ja kasutamine. Kuidas me peaksime nüüd suhtuma sellisesse iga kandi oma keele kasutamisse, lasteaias-koolis õpetamisse?
Helme: Ma olen ise Võrumaalt pärit ja meil on seal juba väga-väga tugev murdekeel. Mina leian, et see on tohutult rikastav, kui on mulgi keel või kui on saare keel.
Aeg: See saab toetuda ainult kohalikule aktiivsusele. Ei saa anda ülevalt käsku, et õpetage Sõrve murret. Murdekeel on loomulikult üks osa meie kultuuriajaloost ja kindlasti tuleb seda soodustada, kui on tegijaid.
Mis on riigikogu liikmeks saamisel see, mis hakkab olema teie nii-öelda südameasi, mille eest hakkate sõdima, võitlema, läbirääkimisi pidama?
Lindmäe: Teemad puudutavad rohkem sotsiaalvaldkonda ehk erivajadustega laste õpet ja tugispetsialistide kättesaadavust koolides. Siin on väga palju arengukohti, mida riigi tasandil tuleks ümber jagada ja ümber vaadata. Erivajadustega lapsi tuleb järjest peale.
Kaljo: Ma arvan, et see on kindlasti seotud keskkonna toomisega inimese kasvatusprotsessi. Me ei peaks last linnas õpetama nii, et loodus on kusagil kaugel. Samuti tuleks seadusandlikult võimaldada koole eelkõige riigi kulul lihtsamalt üleval pidada, mitte panna neid munitsipaalkoolidena sinna kuskile omavalitsuse kaela. Põhiline on see, et riik hoolitseks hariduse eest.
Helme: Eesmärk on ikkagi see, et haridusteema oleks võimalikult kompleksselt lahendatud. Et meie koolidest kuni kõrgkoolini väljuksid noored, kes oleksid kasvanud vaimus, et Eesti riik on loodud eesti keele, kultuuri ja rahva kestmiseks üle aegade.
Käärid: Kõik, kes me täna siin oleme, teame, et üksi ei tee mitte midagi. Meie demokraatlik ühiskond on niimoodi juba üles sätitud, et huvide paljusus on hea, ja samas on see oskus, kuidas teha koostööd. Kindlasti on minu südamelähedane asi maapiirkondades igal tasandil elu jätkumine. Haridus seob seda kõike.
Kelder: Eesti 200 on oma programmis hariduse seadnud ühele väga kõrgele kohale. Samuti hariduse ja teaduse rahastamise. Kõik algab sellest, et kas me väärtustame haridust ja hariduse andmist ning kas me suudame kokku leppida nendes kvaliteedistandardites, mida haridusele esitada. Isikliku lubaduse poole pealt on minu viimase kümne aasta elu ja töökogemus seotud ettevõtluse ja kogukondade edendamisega.
Forsel: Mul on õudselt suur rõõm näha seda, et meie paljude programmid suures osas kattuvad. Me kõik tahame ju head. Ma tahan inimestele öelda seda, et väga palju ei maksaks pahandada, kui erakond ei täida sada protsenti kõike seda, mida ta on lubanud, sest kahjuks ta ei saagi seda alati teha. Ebavõrdsus on Eestis ju suur, aga see sõltub suures osas haridusest. Reformierakonna programm on pandud kokku just selle mõttega, et Eestisse tekiks rohkem ise toimetulevaid inimesi.
Vaher:
Mulle on südamelähedasemad majandusteemad. Kui haridusest rääkida, siis väga tähtis on elukestev õpe. Meie seame endale eesmärgiks, et kooliprogrammi oleks viidud üks tasuta huviharidusring või sporditreening.